Maagiline realism, ptk 7

Nagu eelmises postituses öeldud, külastasin sel nädalavahetusel maailmakuulsat loodusnähtust - Salar de Uyunit ehk maailma suurimat soolatasandikku, mis tekkis iidse soolajärve kokkukuivamisel. Räägitakse, et selle ebamaine avatus ja sürreaalsed peegeldused inspireerisid ka Salvador Dali'd. Soolatasandiku vahetus läheduses on ka Dali nimeline kõrb, mille motiive võib näha tema tuntud teostes. Sinna me kahjuks ei jõudnud - tahtsime Melissaga kahepäevase tuuri teha, kuid kohale jõudes selgus, et pühapäeval (ehk referendumipäeval) ei sõida riigis ükski buss ning ka turistiekskursioone ei toimu. Tahtsin hirmsasti külastada ka lähedalasuvat Potosi linna, mis omal ajal oli kuulus hõbedakaevandamise ja rikkuse poolest, kuid paraku jäi ka see käik ära. Nii et kunagi tuleb kindlasti tagasi Boliiviasse tulla ja käimata kohad üle vaadata, värviliste laguunide ja Dali kõrbega eesotsas.

Minu ja Tšiili Melissa teekond algas juba reede õhtul. Sõitsime Uyunisse ööbussiga, mis oli tegelikult päris mugav - jalad sai välja sirutada, istme horisontaali lasta ja tekk anti ka. Nii et kui kell pool kuus hommikul Uyuni külla jõudsime, võis olekut isegi reipaks nimetada. Bussile oli vastu tulnud turske indiaaniproua, kes kogu seltskonna reisibüroosse juhatas. Seal saimegi teada nukra uudise, et nädalavahetuse tuur kahandatakse referendumi tõttu ühepäevaseks ja giidid pühapäeval ei tööta. Soolatasandikule on aga rangelt keelatud iseseisvalt jalutada ("Te eksite ära ja saate surma", teatati meile). Pärast asjaajamist oli tarvis hommikust süüa. Nõnda varajasel ajal oli valida kalli kontinentaalse hommikusöögi ning kohaliku väliköögi 50 eurosenti maksva eine vahel. Eksootikahuviliste rahasäästjatena valisime viimase. Hommikusöök sisaldas suurt tassi imehead kohvi ning värskelt õlis küpsetatud õhulist pannkooki bunuelot. Ega see rasvapomm nii vara hommikul päris õige polnud, kuid kõhu sai meeldivalt täis. Kell seitse hommikul istusime giidiga (lühikese jutuga kohalik indiaanikutt Jose) maasturisse ning sõit soolaväljale võis alata. Meie kaasekskursandid olid vaiksevõitu brasiillased. Jose oli marurahulik giid - näiteks ei saanud ta mu peale kurjaks, kui ma kogu kaasavõetud kohvi kogemata esiklaasile ja armatuurlauale läigatasin. Kui hakkasin õnnetut vaatepilti salfakaga likvideerima, ütles ta et vahet pole, ta peseb pärast ise puhtaks.

Varajast hommikusööki nautimas.

Teekond soolaväljadele

Kui jõudsime soolatasandikule, pakuti võimalust nautida edasist sõitu maasturi katusel - seal oli vastav inventar juba olemas. Loomulikult ei lasknud ma seda kaks korda öelda ning vinnasin end brasiillastega katusele. Melissa otsustas autosse jääda. Maastur parkis end soolaplokkidest valmistatud hotelli juurde, mis asus keset tasandikku ning mida valvasid mornipoolse olemisega indiaanlased. Kohal oli palju turiste (soomlased ka!) ning kuna kõrbes saab mõnusalt perspektiividega mängida, tehti hoolega pilte. Olukord meenutas vaatepilti Pisa torni juures, kus kümned inimesed seisavad asjalike nägudega veidrates poosides. Vaatepilt oli ühtaegu võimas, sürreaalne, kosmiline, ebareaalne, maagiline. Alljärgnevad pildid seletavad meeleolu vast kõige paremini.

Nende piltide autor on Melissa. Järgnevad pildid pärinevad minu ülikvaliteetsest telefonist :)

 Melissa leidis soolaväljalt Viplala:)

 Viplala praemunaga.

 Põgenev Viplala.

 Viplala veepudeliga I

 Viplala veepudeliga II

 Inimesed imelikes poosides.

 Täheke.

Pärast mõnetunnist ringitiirutamist kõrbes sõidutati meid rongide surnuaeda Uyuni küla lähistele. Raudtee kaudu veeti 19. sajandil mineraale ookeanini, kuid  40ndate lõpus vajusid mineraalitööstus ja Potosi linna hiilgeaeg kokku. Seega kadus ka rongide ja raudtee otstarve, kuid "korjused" on alles tänapäevani. Koht oli iseenesest vinge, kuid umbes sarnast vaatepilti olen marsruudil Balti-Jaam-Tallinn-Väike küllalt juba näinud :)

Lõpuks viidi meid suveniire ostma. Uyuni külas on suveniirid odavad, sest kohalikud valmistavad neid seal ise. Paljud pealinna suveniiripoed ostavad oma tooted just Uyuni külast ja kahekordistavad hinna. Mina toetasin kohalikke elanikke, ostes villase laamamustriga kampsuni. Pärast ekskursiooni jalutasime Uyuni külas ringi. Kui keskväljak välja arvata, oli tegemist mõnusa aimarakeelse tühermaaga, kus jalutasid lapsed ja hulkuvad koerad. Pärastlõunal olime sunnitud bussi istuma (nii kahju!) ja La Pazi tagasi sõitma.

Eile oli kauaoodatud referendum - kas president Evo Moralese ametiaega võiks pikendada 20 valitsusaastani või mitte. Kui oled poolt, vali SI!, kui mitte, siis NO!. Referendumi taustast olen pikemalt kirjutanud eelmistes postitustes. Lõunaameeriklased lähevad päris metsikuks enne taolisi sündmusi - näiteks korraldasid presidendi pooldajad El Altos suure mässu, kus hukkus 6 inimest ning lisaks süüdati linnapea maja - täiesti tavaline asi enne rahvahääletust. Referendumipäeval jääb aga kogu elu seisma - ühistransport ei tööta, autod ei sõida, kõik asutused on kinni ja inimesed promeneerivad sõiduteedel. Hommikust saati jalutasid kõikjal koerte ja õhupallidega perekonnad, nii et valimised/referendumid on suisa perepäeva eest. Hääletada on kõikidel täisealistel kodanikel kohustuslik. Pärast hääletamist saad passi templi, mis kinnitab et oled valimas käinud. Kui tempel puudub, ei saa kaks kuud kasutada pankade, polikliinikute ja muude ühiskondlike asutuste teenuseid. Meie kodupiirkonna hääletusjaoskond oli ühes uhkes koolimajas. Majaesine oli täis suhkruvatimüüjaid, limonaadi- ja burksiputkasid, kohal olid ka muusikud. Üldiselt valitses pidulik ning ootusärev meeleolu ja kõik ümbritsevad inimesed rääkisid ainult hääletamistulemustest ning poliitikast. Koolimaja võimlas oli mitukümmend lauakest, mille ümber toimus agar hääletamine. Ka La Pazi linnapea elab Achumanis, mistõttu oli ta sinnasamma jaoskonda hääletama tulnud. Kui ta võimlasse sisenes, lõi rahvasumm kihama, sest linnapeaga sooviti teha selfie'sid või lihtsalt kätt suruda. Minu perekond soovitas mul tungivalt linnapeaga pilti teha, aga kuna ma olin crocside ja t-särgi lainel, ei soovinud ma sellisena pildile trügida.

Õhtul jälgisin telekast boliivia "Valimisstuudiot". Iga 20 minuti tagant kuulutati maakondade kaupa hääletustulemusi välja. Otsepildid lülitusid linnade keskväljakutele, kus sajad inimesed olid plakatitega lehvitamas. Mikrofoniga teadustaja tänas kõigepealt toreda teleülekande eest, seejärel asus protsente välja kuulutama (nagu Eurovisioon kohe!). Kogu aeg oli NO! kerges ülekaalus, kuid ärevust tekitasid vaeste piirkondade tulemused - nt El Alto piirkonnas hääletas kõigest 9% valijatest NO! poolt. Lõplike tulemuste kohaselt võitis NO! umbes 52 protsendiga. Palju õnne Boliiviale!!!!!!!!

Maagiline realism, ptk 6

Alljärgnev postitus räägib minu nädalavahetusest Copacabanas. Vahepeal liitus meiega uus vabatahtlik - Bia Brasiiliast. Bia on peaaegu terve Lõuna-Ameerika läbi rännanud ja enda sõnul ei jaksa ta liiga pikka aega kodus olla, sest "maailm kutsub". Copacabasse läksime seega neljakesi - mina, Melissa Tšiilist ning Larissa ja Bia Brasiiliast.

Reis algas laupäeva varahommikul väikesest bussijaamast surnuaia lähistel. Eksisime algul kõrvaltänavasse, kus müüdi-meisterdati boliivia rahvarõivaid ning nende juurde käivaid peakatteid. Küsisime teed väikeses putkas ÜLIILUSAID kaabusid-kübaraid meisterdavalt vanahärralt. Kui ma ta peakatteid kiitsin, siis teatas onu kuldhammastega naeratuse saatel, et ta on selles samas putkas juba 35 aastat kübaraid meisterdanud ning tema poeg võtab kunagi ameti üle. Nii et kui mul reisi lõpus veel raha üle on, ostan onu putkast ühe kihvti kaabu (mis siis, et analoogse kübara võib leida ka H&M'ist). 

Bussijaamas hõikasid bussijuhid-piletimüüjad üksteise võidu "A CopacabaaanAAA, CopacabaaanAAA". Igaüks teatas täiesti erineva piletihinna. "Miks te oma pileteid 45 boliviaanoga müüte, kui äsja välja sõitnud buss 30nega müüs", küsisime ühelt piletimüüjalt. Müüja vastas silmi pööritades, et nagunii enne pärastlõunat ühtegi bussi ei välju, nii et peate 45ega leppima. Tema selja taga oli suur plakat, mis teatas, et bussid Copacabanasse väljuvad iga päev pooletunniste vahedega. Lõpuks leidsime normaalse diili ning sõit võis alata. Sõiduteed Boliivias on erinevad - on selliseid, mis põrutavad siseorganid keha küljest lahti, kuid mõned on jällegi väga siledaks remonditud. 

Copacabana on turistilinn Titicaca järve ääres. Titicaca asub Peruu ja Boliivia vahel ning on Lõuna-Ameerika suurim järv. Ühtlasi on tegu maailma kõige kõrgema laevatatava järvega - see asub 3800 meetri kõrgusel mägede vahel. Karnevalimeeleolu pole Boliivias veel lõppenud, mistõttu igas teeäärses külas käis korralik simman. Poolel teel pidime bussist väljuma, sest ees oli järvesopp: reisijad paigutati mootorpaatidesse ja buss viidi hiiglasuurt kapiust meenutaval alusel üle veekogu. Mootorpaate sõitis väikese sopi peal mitukümmend - kui samasugust vaatepilti oleks Euroopas nähtud, oleks keegi naljahammas kindlasti mingi lollaka pagulasenaljaga hakkama saanud, kuid siin taolised mured puuduvad.

Sedasi viidi bussid üle vee.

Kohe, kui astusime Copacabanas bussi pealt maha, sain aru, et siia linnakesse PEAB kunagi uuesti tulema. Kogu linn oli paksult täis seljakotituriste vanuses 20-35. Tunne oli nagu kõikide maailmarändurite staabis, sest kõigil oli ühesugune õnnis teekonnal kulgemise nägu peas. Kuna kõik rändurid olid äärmiselt suhtlemisaltid, tegime tutvust toredate inimestega, keda suure tõenäosusega ei kohta enam kunagi. "Tere, kust pärit oled, mis riigid oled läbi käinud, kuhu edasi rändad, millal su teekond lõpeb?" stiilis kulges tavaline vestlus. Copacabana on kõigile mugavaks tehtud - iga nurga peal olid vigaste inglisekeelsete siltidega hostelid, söögikohtades pakuti Caesari salatit, pizzat ja muud rahvusvahelist (igavat) toitu. Ööbisime funkylt kirevas seljakotirändurite hostelis, kust avanes lõunamaine vaade järvele ja Copacabana katustele-pesunööridele. Raadiost mängis bossanoova ja ma otsustasin, et tegelikult on see päris tore muusikastiil.

Bia Brasiiliast.

Kuigi Copacabana elatub ilmselgelt ainult turismist, ei ole linn kaotanud ehedust - tänavatel jalutasid laamad ning õhtusel karnevalisimmanil oli peaväljakul mustmiljon tantsivat indiaanlast (ja mõned uudistavad turistid, kes mõjusid üritusel kontvõõrastena:)). Indiaanlastel on komme õlletopsist viimane lonks Pachamamale ehk emakesele maale kallata. Tantsuplatsil vohava õlleleha põhjal leidsin, et tänaseks on seltsimees Pachamamal ammu meri põlvini.

Kohalike pidustused päeval ja õhtul.

Järgmisel päeval sõitsime valge mootorpaadiga Isla de Solile ehk Päikesesaarele, mis on suurim Titicaca järvel. Peale meie vabatahtlike kamba olid paatkonnas veel tšiili seljakotituristid ja brasiilia geoloog. Juba sõidu algul vennastusime uute tuttavatega ja veetsime päevakese ühise seltskonnana. Peas hakkas muidugi mängima Hercule Poirot'i stsenaarium, kus rahulikult algaval paadiekskursioonil hakkavad toimuma intriigid ning üks tegelastest on mõrvar. Nii kahju, et jalutamiseks oli aega vaid 3 tundi, sest saar pakub vaatamisväärsusi antropoloogia- ,ornitoloogia- ja botaanikahuvilistele. Järgmisel korral, mil Isla de Sol'i külastan (juhtub kindlasti!), võtan kaasa telgi, installin ennast randa ning matkan KOGU saare läbi. Valgel liivarannal oli mõnus festivalimeeleolu, sest hipidest turistid loopisid taldrikut ja mängisid kitarri. Muidu pääses peamiselt vaid turistidele mõeldud jalutusradadele - mis on mõistetav, sest vastasel juhul oleksid saareelanike põllud-peenrad-hoovid turistihorde täis.
Murphy seaduse kohaselt sai mul enne Isla de Soli külastamist telefon tühjaks ja kaameral film täis. Nii et piltide nägemiseks tuleb natuke kannatust varuda.

Ja õhtul sõitsime bussiga La Pazi tagasi - täiesti juhuslikult olid samas bussis meie uued tuttavad paadiekskursioonilt. Siin on kombeks bussides kõlaritest valjult cumbiat, reggatoni ja muud latiinotümpsu lasta, nii et tagasihoidlikust plaanist tukkuda ei tulnud midagi välja. Seda enam et mu reisikaaslased üürgasid lauludele kaasa (valjult).

Eile oli mul juubel ja kell kaheksa äratati mind koogikese ja lauluga (nii armas). Pärast tööpäeva lõppu kogunesime kaasvabatahtlike ja AIESECi liikmetega minu häärberisse, et süüa pizzat ja nautida veini. Brasiilia tüdrukud meisterdasid brasiilia magustoidu (vääga kleepuv, magus ja hea) ning caipirinha-kokteile. Nii et juubilarile igati vääriline peoke. Päris sünnipäevakingiks pean aga väljasõitu Salar de Uyunisse - maailma suurimale soolatasandikule!

Lõpetuseks lisan pilte oma nunnust kodulinnaosast Achumanist.

...ja niisama tähelepanekuid La Pazist

 Turg San Pedro linnaosas, kust minu perekond toiduvarud ostab

Maagiline realism, ptk 5

Viimastel päevadel on nii palju elamusi olnud, et ei teagi, kust alustada. Nagu eelmises postituses öeldud, on siin Oruro karnevali ajal 5-päevane nädalavahetus, mistõttu oli aega maad kaeda ka väljaspool La Pazi. Karneval on boliivlastele nagu meile Laulupidu ja Jaanipäev ühes, mistõttu oli enamik asutustest suletud - nii söögikohad kui ka lihtsalt poekesed. Või kui toiduasutus oligi avatud, ei serveeritud seal enamikke roogasid, nii et põhimõte "Süüa ei ole, kokk on laulupeol" (tsitaat eesti filmiklassikast) toimib siin igati.

Et keskhommikuks karnevalilinnas Oruros olla, alustasime päevakesega juba kell 6 bussijaamas. Sõit kulges armsalt, sest läbi une sai bussiaknast vaadata eesleid, kaktuseid ja mägede siluette. Kuna ühtegi boliivlast meiega seekord kaasas polnud, osutus karnevalilinnas orienteerumine päris suureks pähkliks, sest igal pool sagisid ringi karnevalikostüümides onud ja tädid ja puudu olid suunavad sildid jm liiklemist hõlbustav inventar. Lisaks osutus Oruro üsna inetuks linnaks, sest igal pool olid koledad poolelijäänud majalobudikud, tänavad olid prügiporised ja üldse oli vaatepilt väljaspool karnevalimelu maru trööstitu (võimalik, et keskmine Lõuna-Ameerika (väike)linn ongi taoline - ma ju ei tea, sest see on seni mulle teine linn siin). Õnneks olid siin toidud maitsvad ja odavad - näiteks sain korraliku boliivia stiilis rotiburksi ca 50 eurosendi eest. Ja minu lemmikutest - eksootilistest mahladest - ma parem ei räägigi!

Muidu oli karneval võimas, sest umbes kilomeetrise tänavalõigu peal tantsisid tuhanded inimesed boliivia rahvatantse, mida on kokku mitukümmend. Igal tantsul on oma sünnilinn, sajanditepikkune lugu ning kostüümidel oma tähendus. Kui eestlased on laulurahvas, siis boliivlased on kindlalt tantsurahvas. Nii et pole mingi ime, et boliivlased peavad karnevali oma auks ja uhkuseks - nagu meil on Laulu- ja tantsupidu. Üht tantsu (caporales) oskan juba ise ka natuke tantsida. Üldse on tore, et viimane kui üks boliivlane, kellega ma tantsudest ja iidsetest traditsioonidest rääkinud olen, teab kõikide tantsude või indiaanlaste sümboleid une pealt. Ega karnevalist muud juttu polegi, näitan parem pildis ja helis:

Jaanipäevameeleolu oli sel pikal nädalavahetusel tugev, sest üsna palju nägin lausjoomist ja läbu. Kui meil on taoliste suurürituste puhul appi kutsutud sinised Toi-Toi putkad, siis siin ajasid inimesed südamerahus oma asju karnevalitänavatel. Ka minu võõrustajad on öelnud, et viimasel ajal on karneval paljudele lihtsalt ettekääne end tarakaniks juua. Nii et võib-olla veel üks ühine asi eestlaste ja boliivlaste vahel. Karnevalimöll oli kokkuvõttes lahe, aga kohalike kiidulaulu põhjal ootasin muidugi enamat. Ja pilet oleks võinud odavam olla - 19 euro eest kitsal ja porisel tribüünil tantsimist vahtida oli liig, eriti siinse hinnataseme juures.

Karnevali ajal on veel üks traditsioon - pidev spontaanne VEESÕDA!!. Enamik veesõdalastest on muidugi lapsed ja pubekad, aga siin-seal nägin ka lapsemeelseid täiskasvanuid veepüstolite -ja pommidega. Kuna meie pühapäevane Coroico sõit jäi teeolude tõttu ära, läksin veehuviliste pereliikmetega hoopis veesõda pidama San Migueli linnaossa. Karnevali ajal tasub olla ettevaatlik, sest nii mõnestki autoaknast võib veepomm- või juga kaela lennata. Seda üldiselt heaks tooniks ei peeta, sest veesõda on ikka neile, kes ise tahavad märjaks saada. Aga ikkagi, kui nägin autoaknast mõnd veepüstoliga kavala näoga kodanikku, sai ta minugi käest korraliku sahmaka. Kogu auto (sh ka istmed) olid pärast veesõda vahtu ja vett täis. Ja tuju oli maru hea!

Pärast edukat veesõda. Pildilt on puudu mõned võõrustajapere liikmed, keda vesi nii väga ei huvitanud.

Esmaspäeval külastasime Tiwanakut. Vahetult enne ekskursiooni avastas mu pererahvas, et mul on A-negatiivne veri, mis on siin üliharuldane. Nimelt on neil haiglas raskes seisus vana sugulane, kellel mu verd oli hädasti tarvis. Nii et varahommikul enne Tiwanaku ekskursiooni viidi mind vormelikiirusel verekeskusesse verd annetama. Kahjuks saan kasulik olla alles paari nädala pärast, sest mu veri pole siinse hapnikupuudusega veel harjunud.
Niisiis Tiwanaku - iidse inkade-eelse tsivilisatsiooni varemeid (3800 m merepinnast!). Esimesed leiud pärinevad aastast 1500 eKr, inkad vallutasid selle alles 1200 pKr. Paljud teadlased arvavad, et Tiwanaku kultuur on koguni 14 000 aastat vana. Varemed asuvad nn altplanol - väga kõrgel asuval tasandikul, kus on kogu aeg tuuline ja jahedavõitu. Samal tasandikul asuvad ka Oruro ja Potosi linnad ning Titicaca järv. Tänaseks pole Tiwanakust enam palju järgi, sest konkistadoorid kasutasid sealset kivi ja kulda omal otstarbel. Lahke indiaanlasest giid rääkis tarka hispaaniakeelset juttu, millest sain aru ca 30%, nii et puudujääv info tuleb mul internetist järele vaadata. Kõrgel-kõrgel sain näkku ka päikese- ja tuulepõletuse, kuigi ilm ei olnud teab mis palav. Vallidesse oli end sisse seadnud sadakond inkarähni, kes esmapilgul meenutavad ülekasvanud kollast jäälindu. Nad olid mõnusalt uimased ja paksud, nii et neid oli päris lihtne jälgida. Kohalikus väikeses külas oli ka kaks restorani, mis erinesid nagu öö ja päev - üks oli viimseni vuntsitud ja turistihindadega (praad 7-9 euri), teine vähe kulunum, ent autentne kohalike külaelanike söökla. Loomulikult läksime viimasesse, kus sain pooleteise euro eest korraliku lõunasöögi.

Alates päevast, mil mu kõrgusehaigus üle läks, olen nuianud matkakest mägedesse või niisama loodusesse. Eile sai plaan teoks ja, nagu öeldakse, süües kasvab isu. Ma jalutaksin iga päev mõnda mäetippu, kui ainult saaks!
Niisiis vallutasime eile La Pazi külje all oleva mäe nimega Muela de Diablo (Kuradihammas eesti keeles). Kuigi tipu kõrgus on ligi 3800 meetrit, oli tõusu kõigest ühe järsu kilomeetri võrra, sest alustasime ca 2800 meetrilt. Muide, juba esimesel päeval jäi see mägi oma omapärase kujuga mulle silma:

Sõitsime ühistranspordiga piirkonda, kus lõppeb La Paz ja algavad mägikülad. Kant oli üsna trööstitu, kuid eespool sinetavad mäetipud varjutasid selle. Teekonna algus oli pikk ja igav, sest räpased külad muutusid pikapeale üksluiseks ja tüütuks - kuni nägime ühte väikest veoautot. Kohalikud noored palusid indiaanlasest juhilt luba autokastis sõiduks ja mõeldud-tehtud. Mulle oli see üks ärevamaid autosõite üldse, sest külad asendusid õige pea kitsa serpentiin-mägiteega, all kuristik. Mu matkakaaslased kilkasid rõõmust, seistes püstijalu autokastis ja tehes selfiesid - samal ajal kui ma surmtõsise näoga käepidemest kinni hoidsin. Autosõit lõppes alles päris mägedes, kus paiknesid siin-seal üksikud talud. Hoovides valitses jaanipäevameeleolu, kusjuures osasid vaadates oli tunne, nagu pidu oleks tõepoolest kestnud viimased 5 päeva. Kõikjalt hõljus lõkke- ja laamaliha lõhn, cholitad tantsisid ning mustmiljon põnevat värvulist tahtsid määramist. Siin-seal lendasid mägikarakaarad, kes on siinsed levinuimad röövlinnud.

 Teekond sai alguse sellisest nimetust külast.

                                                               Ühe aimarakeelse perekonna hoovi väravas ilutses lehmapea - see pidavat halva energia majapidamisest eemal hoidma. Taamal on veel vallutamata mägi. 

Boliivia jaanipäev.

Paar tundi enne mägedevallutust. 

Puhkama peab ka!

Üldiselt möödus mäkketõus suurema vaevata, kuni jõudsime Muela de Diabloni - alles siis läks päriselt turnimiseks kaljulõhede vahel. Viimased fotod on tehtud kahjuks enne tippu jõudmist, sest lõpuks tuli kotid alla jätta ja niisama edasi punnitada. Ega me kõige-kõrgemasse tippu ei jõudnudki - ees laiutas sile kaljusein ja tarvis oleks olnud erivarustust. Aga need olid kõigest üksikud meetrid. Pärast Diablot ronisime ka ühe väiksema nimetu tipu otsa, kust avanes hunnitu vaade La Pazile. Võimaaas!

 Larissa Brasiiliast. 

Vaade nimetu mäetipu otsast I

Vaade nimetu mäetipu otsast II (mõlemad pildid töötlemata-croppimata)

La Paz on seni kõige kontrastiderohkem linn, mida näinud olen. Suur osa kesklinnast ja minu kodupiirkond on väga ilusad ja vuntsitud - siin rohkelt sakslasi tänavatel näinud ja rohkem saksalikku kohta annab La Pazist otsida. Ja siis on räpased ja vaesed piirkonnad, kuhu mul ei soovitata üksinda jalutama minna ja mis meenutavad rohkem mingit kolmanda maailma riiki. Panen siia video El Altost, mis möödasõidul meenutab rohkem mingit indiasarnast kohta.