Maagiline realism, ptk 7

Nagu eelmises postituses öeldud, külastasin sel nädalavahetusel maailmakuulsat loodusnähtust - Salar de Uyunit ehk maailma suurimat soolatasandikku, mis tekkis iidse soolajärve kokkukuivamisel. Räägitakse, et selle ebamaine avatus ja sürreaalsed peegeldused inspireerisid ka Salvador Dali'd. Soolatasandiku vahetus läheduses on ka Dali nimeline kõrb, mille motiive võib näha tema tuntud teostes. Sinna me kahjuks ei jõudnud - tahtsime Melissaga kahepäevase tuuri teha, kuid kohale jõudes selgus, et pühapäeval (ehk referendumipäeval) ei sõida riigis ükski buss ning ka turistiekskursioone ei toimu. Tahtsin hirmsasti külastada ka lähedalasuvat Potosi linna, mis omal ajal oli kuulus hõbedakaevandamise ja rikkuse poolest, kuid paraku jäi ka see käik ära. Nii et kunagi tuleb kindlasti tagasi Boliiviasse tulla ja käimata kohad üle vaadata, värviliste laguunide ja Dali kõrbega eesotsas.

Minu ja Tšiili Melissa teekond algas juba reede õhtul. Sõitsime Uyunisse ööbussiga, mis oli tegelikult päris mugav - jalad sai välja sirutada, istme horisontaali lasta ja tekk anti ka. Nii et kui kell pool kuus hommikul Uyuni külla jõudsime, võis olekut isegi reipaks nimetada. Bussile oli vastu tulnud turske indiaaniproua, kes kogu seltskonna reisibüroosse juhatas. Seal saimegi teada nukra uudise, et nädalavahetuse tuur kahandatakse referendumi tõttu ühepäevaseks ja giidid pühapäeval ei tööta. Soolatasandikule on aga rangelt keelatud iseseisvalt jalutada ("Te eksite ära ja saate surma", teatati meile). Pärast asjaajamist oli tarvis hommikust süüa. Nõnda varajasel ajal oli valida kalli kontinentaalse hommikusöögi ning kohaliku väliköögi 50 eurosenti maksva eine vahel. Eksootikahuviliste rahasäästjatena valisime viimase. Hommikusöök sisaldas suurt tassi imehead kohvi ning värskelt õlis küpsetatud õhulist pannkooki bunuelot. Ega see rasvapomm nii vara hommikul päris õige polnud, kuid kõhu sai meeldivalt täis. Kell seitse hommikul istusime giidiga (lühikese jutuga kohalik indiaanikutt Jose) maasturisse ning sõit soolaväljale võis alata. Meie kaasekskursandid olid vaiksevõitu brasiillased. Jose oli marurahulik giid - näiteks ei saanud ta mu peale kurjaks, kui ma kogu kaasavõetud kohvi kogemata esiklaasile ja armatuurlauale läigatasin. Kui hakkasin õnnetut vaatepilti salfakaga likvideerima, ütles ta et vahet pole, ta peseb pärast ise puhtaks.

Varajast hommikusööki nautimas.

Teekond soolaväljadele

Kui jõudsime soolatasandikule, pakuti võimalust nautida edasist sõitu maasturi katusel - seal oli vastav inventar juba olemas. Loomulikult ei lasknud ma seda kaks korda öelda ning vinnasin end brasiillastega katusele. Melissa otsustas autosse jääda. Maastur parkis end soolaplokkidest valmistatud hotelli juurde, mis asus keset tasandikku ning mida valvasid mornipoolse olemisega indiaanlased. Kohal oli palju turiste (soomlased ka!) ning kuna kõrbes saab mõnusalt perspektiividega mängida, tehti hoolega pilte. Olukord meenutas vaatepilti Pisa torni juures, kus kümned inimesed seisavad asjalike nägudega veidrates poosides. Vaatepilt oli ühtaegu võimas, sürreaalne, kosmiline, ebareaalne, maagiline. Alljärgnevad pildid seletavad meeleolu vast kõige paremini.

Nende piltide autor on Melissa. Järgnevad pildid pärinevad minu ülikvaliteetsest telefonist :)

 Melissa leidis soolaväljalt Viplala:)

 Viplala praemunaga.

 Põgenev Viplala.

 Viplala veepudeliga I

 Viplala veepudeliga II

 Inimesed imelikes poosides.

 Täheke.

Pärast mõnetunnist ringitiirutamist kõrbes sõidutati meid rongide surnuaeda Uyuni küla lähistele. Raudtee kaudu veeti 19. sajandil mineraale ookeanini, kuid  40ndate lõpus vajusid mineraalitööstus ja Potosi linna hiilgeaeg kokku. Seega kadus ka rongide ja raudtee otstarve, kuid "korjused" on alles tänapäevani. Koht oli iseenesest vinge, kuid umbes sarnast vaatepilti olen marsruudil Balti-Jaam-Tallinn-Väike küllalt juba näinud :)

Lõpuks viidi meid suveniire ostma. Uyuni külas on suveniirid odavad, sest kohalikud valmistavad neid seal ise. Paljud pealinna suveniiripoed ostavad oma tooted just Uyuni külast ja kahekordistavad hinna. Mina toetasin kohalikke elanikke, ostes villase laamamustriga kampsuni. Pärast ekskursiooni jalutasime Uyuni külas ringi. Kui keskväljak välja arvata, oli tegemist mõnusa aimarakeelse tühermaaga, kus jalutasid lapsed ja hulkuvad koerad. Pärastlõunal olime sunnitud bussi istuma (nii kahju!) ja La Pazi tagasi sõitma.

Eile oli kauaoodatud referendum - kas president Evo Moralese ametiaega võiks pikendada 20 valitsusaastani või mitte. Kui oled poolt, vali SI!, kui mitte, siis NO!. Referendumi taustast olen pikemalt kirjutanud eelmistes postitustes. Lõunaameeriklased lähevad päris metsikuks enne taolisi sündmusi - näiteks korraldasid presidendi pooldajad El Altos suure mässu, kus hukkus 6 inimest ning lisaks süüdati linnapea maja - täiesti tavaline asi enne rahvahääletust. Referendumipäeval jääb aga kogu elu seisma - ühistransport ei tööta, autod ei sõida, kõik asutused on kinni ja inimesed promeneerivad sõiduteedel. Hommikust saati jalutasid kõikjal koerte ja õhupallidega perekonnad, nii et valimised/referendumid on suisa perepäeva eest. Hääletada on kõikidel täisealistel kodanikel kohustuslik. Pärast hääletamist saad passi templi, mis kinnitab et oled valimas käinud. Kui tempel puudub, ei saa kaks kuud kasutada pankade, polikliinikute ja muude ühiskondlike asutuste teenuseid. Meie kodupiirkonna hääletusjaoskond oli ühes uhkes koolimajas. Majaesine oli täis suhkruvatimüüjaid, limonaadi- ja burksiputkasid, kohal olid ka muusikud. Üldiselt valitses pidulik ning ootusärev meeleolu ja kõik ümbritsevad inimesed rääkisid ainult hääletamistulemustest ning poliitikast. Koolimaja võimlas oli mitukümmend lauakest, mille ümber toimus agar hääletamine. Ka La Pazi linnapea elab Achumanis, mistõttu oli ta sinnasamma jaoskonda hääletama tulnud. Kui ta võimlasse sisenes, lõi rahvasumm kihama, sest linnapeaga sooviti teha selfie'sid või lihtsalt kätt suruda. Minu perekond soovitas mul tungivalt linnapeaga pilti teha, aga kuna ma olin crocside ja t-särgi lainel, ei soovinud ma sellisena pildile trügida.

Õhtul jälgisin telekast boliivia "Valimisstuudiot". Iga 20 minuti tagant kuulutati maakondade kaupa hääletustulemusi välja. Otsepildid lülitusid linnade keskväljakutele, kus sajad inimesed olid plakatitega lehvitamas. Mikrofoniga teadustaja tänas kõigepealt toreda teleülekande eest, seejärel asus protsente välja kuulutama (nagu Eurovisioon kohe!). Kogu aeg oli NO! kerges ülekaalus, kuid ärevust tekitasid vaeste piirkondade tulemused - nt El Alto piirkonnas hääletas kõigest 9% valijatest NO! poolt. Lõplike tulemuste kohaselt võitis NO! umbes 52 protsendiga. Palju õnne Boliiviale!!!!!!!!