Reede, 11. märts 2016

Maagiline realism, ptk 10

Alljärgnev jutt on kirja pandud Lima lennujaamas (lendudel on 12h vahet). Lõbustan ennast õhkutõusvate lennukite ja ajatabeli jälgimisega ning annan endast parima, et igavusest mitte nõdrameelseks minna. (Hetke põnevaim küsimus on, kas esimesena tõuseb õhku 14.00 väljuv Amsterdami või Panama lennuk, ma panustan hetkel Panama peale.) Algul oli plaan ka Peruu pealinna Limasse kiigata, kuid selle eest peab siin 32 dollarit maksma – jääb ära, sest olen vaesunud turist. Pealegi ütlesid boliivlased, et Lima on lennujaamast kaugel, midagi erilist seal vaadata ei ole ning lisaks olevat tegu erakordselt kriminaalse linnaga. Nii et ei tasu riskida, seda enam, et näen oma indiaanikaabu, suveniirkampsuni ja seljakotiga eepiliselt turistilik välja. Lennujaamas valgeid turiste jälgides saab kohe aru, kes alles tuleb Lõuna-Ameerikasse ja kes lahkub. Esimesed näevad võrdlemisi pestud-kammitud välja ja näod on ootusärevad. Kodumaale naasejad on päikesest põlenud ja kannavad värvilisi kampsuneid, mütse ja muid totravõitu turistiaksessuaare. Sõin erakordselt kalli, aga see-eest maitsva traditsioonilise peruu salati (avokaado, traditsiooniline hapu juust, sibul, mais ja mingi hea kaste –nämm!).




Nüüd tuli meelde, et unustasin blogisse kirjutada ühest tähtsast Lõuna-Ameerika kultuuri osast – jalgpallist!!!! Enamik La Pazi (vara)teismelistest kuttidest näevad välja nagu Suarese või Ronaldo miniversioonid ning absoluutselt igal meestejuuksuri vitriinil on 3-4 aasta tagused fotod kuulsate jalgpallurite frisuuridega. La Pazis on 2 suurt jalgpalliklubi (Strongest ja Bolivar) ja see, kumba toetad, määrab seltskondlikult väga palju. Mija, minu host, on tulihingeline Strongest klubi toetaja ning tema nõbu on sealse noortekoondise väravavaht. Käisin 2x Strongest klubi mängu vaatamas, millest üks oli mingi suvakas koduliiga mäng ja teine Lõuna-Ameerika meistrite liiga mäng Venetsueela klubiga. La Pazi vutiväljak on maailma kõige kõrgem rahvusvaheline jalgpallistaadion ning isegi vähetähtsa koduliiga matšide ajal on staadion puupüsti rahvast täis. Mängude eel on staadioni ümbrus autodele suletud ning koha on sisse võtnud suveniiri- ja snäkimüüjad. Kõik minibussid on täis jalkasärkidega linnakodanikke. Ma ei tea, palju Eesti koondisel või klubidel fännilaule on, aga igatahes Strongesti fännidel on 34(!) laulu, mida mängude ajal täiest kõrist üüratakse. Ja seda teevad kõik, ka pükskostüümides äsja töölt saabunud väärikad daamid. Fännisektoris on trummipõrin ja kisa kõrvulukustav ning kui vastasmeeskond jokutab või keegi sealt vigastada saab, järgneb vilekoor ja vali sõim. Ja pärast mängu lõppu läheb iga fänn oma teed – isegi kakluse või rüselemise haisugi ei ole. “Ega me mingid locod argentiina vutifännid ole!!”öeldi mulle, kui kakluste kohta aru pärisin.  Miks Boliivia vutikoondist MM’idel ei näe? Seepärast, et siinne jalgpall on organiseerimata ja korrumpeerunud. Talente jaguvat küll, kuid väga raske olevat sellises kaoses MM’I väärilist koondist luua. Ma vastasin, et meil Eestis on vastupidi – asi tundub olevat normaalselt organiseeritud, kuid mängijaid nagu ei ole (parandage, kui ma eksin, aga võrreldes Boliiviaga tundub nii olevat J). Kui ütlesin, et MM’idel olen alati Lõuna-Ameerika meeskondade poolt (eriti Uruguay),  siis tõusin sotsiaalsel redelil mitme pulga võrra.



No ja oma eelviimasel päeval käisin turistigrupiga 5200 meetri kõrgusel Chacaltaya mäetipu otsas, sest leidsin reisiagentuurist soodsa viimase hetke pakkumise. Buss väljus kesklinnast kell pool 9 hommikul, mistõttu kogesin ühe ladina-ameerika suurlinna hommikuse tipptunni olemust – täiesti ÕUDNEEEEEEEEE! Äärelinnast on võimatu isegi taksot saada, rääkimata puupüsti täis minibussidest. Ma üldse ei imesta, miks näiteks Sao Paulo rikkurid kasutavad hommikuti tööle jõudmiseks helikoptereid. La Pazis liiguvad autod meetri võrra minutis ning närvide rahustuseks näpitakse profülaktika mõttes iga minuti järel signaalinuppu. Kuigi väljusin kodust kaks tundi enne turistibussi väljumist, hilinesin ikkagi ligi pool tundi - bussis tusased torbikud juba ootasid minu järel.  Mu reisikaaslased olid valdavalt saksa ja hollandi seljakotirändurid, sekka ka paar kanadalast. Retrokas buss sõidutas meid päris mäetipu külje alla, tee oli ülikitsas ja mitu korda oli tunne, et nüüd kukub buss küll alla. Chacaltaya juures oli 40-50ndatel kosmosejaam ning selle lähedal on märgatud maaväliseid jõude. Nõlval oli ajahambast puretud ja soiku jäänud hotell, mille seintel olid joonistused mägisportlastest ning mida valvas vana tutimütsiga indiaanlane. Ümbrus oli tühi, lumine ja külm ja meenutas igas mõttes “Hukkunud alpinisti hotelli” olustikku - ime veel ei Luarvik Luarvikut ei kohanud. Mäetippu ronimine võttis päriselt hinge kinni, sest nõlv oli järsk ja hapnikku oli väga vähe. Vaated olid see eest hunnitud, aga fotosid tegin ainult filmile. Nii kui torbikud mäe otsast alla jõudsid, algas lumetuisk, rahe ja kõige kõrvulukustavam äike, mida eales olen kuulnud, Jäime kolmeks tunniks lumevangi, mistõttu “Hukkunud Alpinisti” meeleolu süvenes. Indiaanlastest bussijuht ja giid andsid endast parima, et buss lumest liikuma saada ning ohtlikumad nõlvad sõidukorda saada. Lõunaameeriklastele omaselt ei selgitanud nad hetkeolukorda ning oma toiminguid,  millega olen 100% harjunud. Olin maru rahulik, kuid seda ei saanud öelda sakslaste kohta. Nad kirusid giide maapõhja ning olid päris ahastuses, et miks ei seletata rahvale, mis toimub. Ma olin esimestel nädalatel samasugune, kuid eneselegi märkamatult olen sellistes olukordades vägagi zen. Püüdsin reisikaaslastele selgitada, et te ju NÄETE, et tüübid tegelevad asjaga, rahu ainult rahu. Samas, kolmetunnine paus ühendas seltskonda:  mängisime kaarte, pidasime lumesõda ja mekkisime hollandi tüübi rummi.


Pärast “tohutut” kaost lumevangis viidi meid järgmise turistiatraktsiooni – Valle de la Luna ehk Kuuoru juurde. Valle de la Lunat nägin peaaegu iga päev lastekodusse tööle sõites, kuid külastada polnud veel jõudnud. Tegemist on erosiooni tagajärjelel moodustunud künkliku “kuumaastikuga” – pikad kitsenevad sambad tõusevad maast ning nende vahel on sügavad kuristikuaugud. Kuigi vaatepilt oli võimas, meeldisid mulle teised loodusnähtused rohkem, sest Valle de la Luna on puhtalt linnaservas asuv turistiatraktsioon – seal pole elusloodust, huvitavaid liike ega mägikülasid. Aga siiski worth to visit! Külalisteraamatusse oma nime ja kodumaad registreerides ütles administraator, et varem on seda kohta külastanud vaid 1 eestlane, ei teagi nüüd, kas uskuda või mitte.

Praegu olen Madridis. Muljetest räägin hiljem, praegu on tarvis jetlag välja puhata. 

Kuna mul eelmises postituses mainitud põhjusel mul matkapilte pole jagada, lisan fotosid oma viimase õhtu kokkamisest uue sõbranna, Priscilla, imeilusas uptowni kodus. Tegime humintat, mis kujutab endast purustatud maisist küpsetatud maiust. Imehea, kuid kahjuks meil vastavaid tooraineid väga ei ole :(



Rõdult avanes tore vaade :)


Teisipäev, 8. märts 2016

Maagiline realism ptk 9: El Choro

Möödunud laupäeva õhtul varastati minult ära selle reisi suurim varandus - vana kulunud Samsungi nutifon. Telefon ise oli aeglane pann, kuid see sisaldas fotosid kolmepäevasest matkast El Choro inkade teel, mis kulgeb läbi puutumata looduse, rahvuspargi ja džungli. LOOMULIKULT oli mu Dropbox just siis täis saanud, nii et fotosid ei saanud sünkida internetti. Oleksin parema meelega kogu oma rahatagavara ära kaotanud, kui oma imeilusad National Geographicu väärilised pildid. Kuna fotosid minu teekonnast ei enam ei eksisteeri, püüan siin anda võimalikult elava pildi oma teekonnast - nii et kui tuleb isu pilte vaadata, siis loen hoopis reisikirjeldust. Ega Gerald Durrelli raamatutes ka illustratsioone väga pole, samas kujutad end tema kirjeldatud metsa (aga noh, ma pole muidugi nii hea jutuvestja ka).

El Choro on 75 kilomeetri pikkune iidne inkade tee, mida mägi- ja džungliasulate elanikud kasutavad ka tänapäeval. Teekond algab 4700 meetri kõrguselt La Cumbre mäetipust ning lõpeb 1300 meetri kõrgusel džunglitest ümbritsetud külas nimega Coroico. Nii et matkaja näeb sõna otseses mõttes läbilõiget Boliivia loodusest. Esimene päev möödub kõrgmäestikus ning pilvemetsades, teine päev tervenisti pilvemetsanõlvadel, kolmas aga subtroopilises džunglis ning kokaistandusi täis nõlvadel. Tee kulgeb läbi Cotapata rahvuspargi, kus esineb palju endeemilisi orhidee- ja linnuliike, samuti haruldasi imetajaid. Matkal pidasin ka reisipäevikut.

1. Päev. Asutasin end juba kell 8 hommikul turismibüroos kokku lepitud kohtumispaika. Minu matkakaaslasteks said Šveitsi tüdruk Seraina ja indiaanlasest giid Javier. Tavaliselt on muidugi grupid palju suuremad, aga praegu, nn "vihmasel aastaajal" ei ole kolmepäevased telkimismatkad väga populaarsed. Mulle selline väike seltskond tegelikult sobis pluss me ei kohanud ÜHTEGI turisti matkarajal, vaid ainult kompsudega ja eeslitega indiaanlasi. Kuigi maksin reisibüroos ekstra 10 eurot, et matkata ingliskeelse giidiga, läks tegelikkuses teisiti, sest Javier teadis inglise keeles vaid üksikuid sõnu. Samas rääkis ta kohalikku aimara keelt - kuna maapiirkondade elanikud sageli hispaania keelt ei räägigi, oli tore, et tõlk oli seltskonnas. Punkt kell 9 hakkasime 4700 meetri kõrguselt La Cumbre tipust alla jalutama. Esimesed 100 meetrit ei näinud ma rohelist laikugi, ainult karakaarad tiirlesid kivise maastiku kohal. Ühtäkki oli kõik plaksti roheline - mägiojad vulisesid ja laamad jalutasid ringi. Ma pole laamasid varem paitanud, mistõttu "Como te llamas?" nali tuli ära. Samuti ei ole ma nii gigantseid rohelisi mägesid näinud - seni Euroopas nähtud kõrged tipud on Kordiljeeridega võrreldes kõik munamäed. Kogu tee kulges inka-aegsel sillutisel ning siin-seal tee ääres võis näha inkade hoonete varemeid. Muide, kohalikud elanikud ööbivad mitmepäevastel rännakutel iidsetes majamoodustistes tänapäevalgi. Esimesel päev möödus kõige rahvarohkemalt - nägime koguni 1-2 indiaanlast tunni jooksul :). Lõunasöögi saime väikeses üksikus hütis tee ääres, mida valvas muldvana cholita. Javier ja hüti perenaine vestlesid omavahel aimara keeles ning otsustasin, et see keel on väga simsikeele moodi.

Ühtäkki avastasime, et pilved on meiega samal tasandikul ning vahepeal on põõsaste hulka ilmunud ka väikesed puud. Samuti nägin üha rohkem põnevaid tiivulisi ja määrasin linnuraamatu põhjal mitu toredat iibiseliiki. Iga 500 meetri järel muutus loodus üha lopsakamaks - ühtäkki ümbritses meid pilvemets, kust puude vahelt immitsesid suured valged kogud. Järgnevad tunnid möödusid udu sees. Kogu El Choro teekond vältab tohutu suure oru ümber; esimene päev kulges mööda oru serva (hunnitud vaated hiiglaslikele mägedele, mille peal kasvab pilvemets!!). Õhtu saabudes laskusime jõe äärde, kuhu oli väike laagrike püsti pandud. Selle "majahoidja" oli vanaldane cholita, kes pidevalt oma kanu taga ajas. Teisel kaldal oli argentiina hipide laagripaik, kusjuures pimeduse saabudes viisid nad läbi midagi ayahuasca-rituaali taolist. Meie hea giid Javier kokkas imemaitsva kahekäigulise õhtusöögi - kuidas ta oma tibatillukesest kompsust 3x3 toidukorda välja võlus, jääbki ilmselt saladuseks. Meid ümbritses paks pilvemets ning mustmiljon ööliblikat tiirles meie ümber, kusjuures mõnigi neist oli päris alustassi-suurune.

2. Päev. Hommikul asutasime end pilvemetsadest ümbritsetud jõe kaldalt teele. Mida hõredamaks muutus meie ümbert udu, seda rikkalikumaks muutus taimestik. Juba varahommikul hakkas kummitama "In the jungle, the mighty jungle, the lion sleeps toniigght" ning reisi lõpuni jorisesin seda laulu, kas siis mõttes või valjult. Suurejooneline org, ümbritsetud paksu metsaga kaetud hiiglaslike mägedega, oli kirjeldamatu. Taolisi vaatepilte olen seni näinud vaid BBC loodusdokkide droonidega filmitud kaadritest. Inimesi me tol päeval ei kohanudki, kui välja arvata vana indiaanlane, kelle hoovis me lõunatasime. Tema maja ümber kasvasid banaanipuud, samuti lendasid ümberringi suured tuvid. Laagriplatsile jõudsime juba kell 4 päeval, sest olime kiired tublid turnijad. Õhk oli vähemalt La Paziga võrreldes maru niiske ning kolmekümnekraadises kuumuses higistasin nagu saunas. Sel päeval oli mägedest laskumine kõige järsem, mistõttu õhtul laagriplatsil võis kuulda mõnusat ägisemist. Ka välikäimlasse nõudis suuremat pingutust, mistõttu kasutasime mägedes turnimiseks mõeldud teibaid ka niisama liiklemiseks. Vaade ööbimiskohast oli jälle hunnitu - seekord oli loodusel pakkuda banaanipuudest ümbritsetud vaade hiiglaslikule kanjonile. Pimedas oli natuke õudne, sest mets ümberringi krabises putukatest ja kilkide sirinast.

3. Päev. Ärkasime juba kell 6 hommikul pilkases pimeduses. Kui eelmistel päevadel möödus mäest alla kulgemine suuremate füüsilise pingutuseta, siis (parafraseerides kuulsat sõudjat), pidi seekord laskumisel appi võtma juba "hambad ristis käigu". Mitte jõupuuduse, vaid piimhapet täis jalalihaste tõttu. Kui tavaliselt on tõusud raskem osa matkadest, siis sel päeval oli vastupidi. Päeva esimese poole rada oli täpselt see, mis keskmise eurooplase mõistes on päris džungel. Lopsakad liaanid möllasid puude ümber, suurte puude tüved olid kaetud naljakate parasiittaimedega ning siin-seal olid männikõrgused sõnajalgtaimed, havisabad ja monsterad. Nägin maomõõtu nälkjaid ja valgete lillede kujulisi seeni, mis iseenesest võisid ka parasiitsed orhideed olla. Nahkhiirtest suuremad mitmevärvilised liblikad lendasid ringi ning maapinnal toimetasid lehelõikaja-sipelgad. Vahepeal oli päris hämar, nagu õhtu oleks varem kohale jõudnud. Kuna ilm oli sel päeval sajune, oli linnusugu võrdlemisi vaikne. Kuigi nägin linde-loomi loodetust palju vähem, olin ikkagi rahul - El Choro ei ole Amasoonia vihmamets või taoline rahvuspark, kus võid jaaguarile lihtsalt peale astuda. Nägin ainult ühte pärdikut, kelle määrasin oma teadmiste põhjal Azara ööahviks. Kohendasin kotipandlaid, kui vaatasin juhuslikult üles puude kohale. Suurte  öökullisilmadega härra Nilsson jälgis mind, kuid pärast üürikest silmapilku ta haihtus. Pärast metsarada jõudsime kokaistanduste-nõlvadele, kus toimetasid suurte kompsudega indiaanlased. Kõik muutus rohkem tsivilisatsiooni-sarnaseks, sest kõikjal nägime onnikesi ning avokaado- ja mangopuid. Lõpuks jõudsime suurde asulasse (loe: ühe tänavaga külakesse), kust mitme transpordivahendiga jõudsime La Pazi. Teekond suurlinna oli kõrvulukustav elamus, sest liikusime mitu kilomeetrit ülespoole, läbi pilvede. Lõpuks tegime kolmekesi selfie ja läksime laiali.

Kokkuvõte: Kõige uhkem looduseelamus (ja ilmselt üldse reisielamus), mida seni olen kogenud. Ohvrid: lõhkikukutud teksad, ärakukkunud väikese varba küüned (mõlemal jalal!), vähemalt 7 marrastust ning kahepäevane liikumisvõimetus. Aga need on kõik nii mõttetud tühiasjad.
EDIT: Seraina lubas lahkesti omi fotosid siin sheerida. Ta pildistas küll mõned üksikud kaadrid, kuid pilt on pilt :)


Alguspunkt.


Laamad siin, laamad seal...




Fototõend: käisin tõesti džunglis.

 Abstraktne maal puude ja kosega.


Kokaistandus.

Järgmine postitus on seekord viimane, sest mu reis saab õige pea läbi :(



Kolmapäev, 2. märts 2016

Maagiline realism, ptk 8

Mõni päev tagasi oli mul viimane tööpäev vabatahtlikuna. Seni pole ma oma tööst palju rääkinud, sest niii palju reisielamusi on olnud, et argipäeva jaoks pole ruumi jätkunud. Põhiliselt oleme lastega teinud käsitööd, lõpuks lisandusid ka inglise, portugali ja saksa keele tunnid. Saksa keele tund oli minu leivanumber, sest olen tüdrukutest ainus, kes seda valdab. Millegipärast meeldib siinsetele lastele saksa keel palju rohkem kui inglise keel - kui saadi teada saksa keele tundidest, lõi mõnel väikemehel silm särama. Pärast saksakeelsete väljendite ja värvide õpetamist olin paar tundi täiesti kõnevõimetu, sest kõik keeled olid segamini (eesti, inglise, saksa ja hispaania keel), nii et moodustasin kolmekeelseid lauseid stiilis "Ich want this tambien". Nii Mallasa lastekodu kui ka kesklinna päevakeskuse lapsed said väga armsaks, sest igaühel neist on omad huvid ja isikupärad. Tõsi, vahepeal olin päriselt peata kana, sest siinsed lapsed on hoopis teise temperamendiga ja meie mõistes hüperaktiivsed rüblikud. Neid oli raskem kontrollida ja tõtt-öelda keegi väga ei viitsinud seda teha ka. Vahepeal tahtsin minagi viieaastasete kombel end põrandal selili keerutada ja seosetult kisada. Viimase tööpäeva puhuks oli meil ülesanne õpetada lastele mõni oma kodumaa rahvatants. Minu poolt tuli lihtsustatud versioon kaerajaanist. Kuigi alguses ei saanud põngerjad üldse biidile pihta, siis lõpuks tuli maru toredasti välja. Viiimasel tööpäeval esinemist vaadates oli juba päris uhke tunne.
Pilte igapäevaelust:






Eelmisel nädalavahetusel sõitsime Tšiili väikelinna nimega Arica, mis asub Boliivia ja Peruu piiri kõrval ning kõigest 8h bussisõidu kaugusel La Pazist (8h = siinse elu mõistes äärmiselt ligidal). Kuigi Arica on mu sõprade jutu järgi paras Valga, meeldis see linn mulle niiiiii väga. Esimest korda elus olin kohas, kus on suured ookeaniäärsed rannad, palmid, rannapromenaadid ja muu komplekti juurde käiv. Kuigi oli 35 kraadi sooja, ei olnud mul üldse palav, sest ookeanilt tuli mönuus briis. Ka Boliivias on tegelikult taolisi linnasid (nt Santa Cruz) aga no mis teha, kui sinna ilma lennukita minna ei saa. 
Tšiillased räägivad kiiresti, kasutavad palju slängi ja asetavad lausetes rõhud lambistesse kohtadesse. Nii et tundsin end päris umbkeelsena, sest boliivlased räägivad aeglaselt ja täishäälikuid rõhutades. Kui Tšiili Melissa rääkis Boliivias aeglaselt ja selgelt, siis Aricas transformeerus ta tagasi tšiillaseks, nii et mul oli tõsiseid raskusi ta pajatustest aru saada.  

Bussijaamast hostelisse viis meid taksojuht, kelle firma viib Soomest ja Eestist turvast Tšiilisse. Onu olevat oma sõnul korduvalt Soomet külastanud, kuid Eestit veel mitte. Kahjuks ma rohkem ta pikast jutust aru ei saanudki, sest see oli tšiilikeelne. Pärast sõidu lõppu ütles taksojuht "Kiitos!", nii tore. Muide, siin lõunamaal on jumala tavaline, et taksojuhtidel pole aadressidest õrna aimugi. Ka mei tore taksojuht ei teadnud, kus meile vajalik tänav asub, nii et tuli möödujatelt küsida. Põnevust lisas nüanss, et absoluutselt kõik kodanikud, kelle käest juhiseid küsida, näitavad käega eri suunda. Kuigi pärast aitamist soovitakse kooris ilusat elu jätku ja kõike muud õnneks vajalikku, jõuad mingil hetkel hoopis võõrasse kohta. Lõpuks aga jõudsime hostelisse, mis osutus lõunaameerikalikult kulunud ja remonti vajav tarekeseks. Meid võttis vastu tore ja abivalmis keskealine abielupaar, kes ühtlasi olid öömaja omanikud. Nad tegid kogu töö hostelis kahekesti - koristasid, pesid pesu, valmistasid hommikusööki. Katkisest raadiost tuli jalgpallireportaaž ning pehmel kulunud diivanil magas koer. 

Kui meie vabatahtliku töö alguses kurtis Melissa kultuurišokki, ei saanud ma aru, mis  La Pazis nii kultuurišokeerivat on - üks ja sama Lõuna-Ameerika kõik! Aga Arica näitel võin öelda, et Tšiili erineb päriselt Boliiviast nagu öö ja päev. Arica tänavad läikisid puhtusest, liikluskultuur oli euroopalik (esimest korda pooleteise kuu jooksul lasi autojuht mind ülekäigurajal üle tee, selle asemel et tuututades üle su varvaste sõita) ja linnapilt oli organiseeritud. Aga noh, piiriäärne väikelinn ei esinda muidugi kogu riiki. Üldmulje Aricast oli nagu Napoli ja California vahepealne (ma pole kumbagi paika kunagi külastanud, ainult pilte ja filmijuppe näinud, hehe). Rannapromenaadil jalutasid või sõitsid rattaga Woody Alleni sarnased väärikad hipsteronud, kõikjal lauatasid rulatajad. Iga nurga peal võis kuulda latiinotümpsu ning inimesed tundusid äärmiselt elurõõmsad ja muretud. Ookeani kohal võis näha põnevaid haigruid ja karakaarasid. Minule hakkas Tšiili küll meeldima ning peas hakkas tiksuma plaan teha järgmine reis Tšiili ühest otsast teise - troopikast Patagooniani!








Eelnevalt olime välja uurinud, et Aricas randades toimub igal nädalavahetusel kontserte ja muusikafestivale. Sattusime poolkogemata festival/kontserdile Forever Metal 2016. Parasjagu oli kontserdi andmas kahjuks tundmatuks jäänud trash-metal bänd, kelle liikmed olid kõik tagumikuni juuste ja rannapükstega vihased onud. Lava oli suur nagu Positivusel ning helimees tegi üllatavalt head tööd. Mina nautisin laivi väga (trash metal pole kunagi minu teetass olnud, nii et see näitab laivi kvaliteeti) ja palju ei jäänud puudu, et oleksin moshpitiga ühinenud.



Kahjuks teised tüdrukud nii vaimustuses ei olnud, mistõttu otsustasime liikuda edasi järgmise lava juurde. Sealne südaöine peaesineja olevat Melissa üks lemmikbände Tšiilis. Bänd oli üsna tore - midagi hispaaniakeelse Sõpruse Puiestee ja Tanel Padari vahepealset. Järgmisel hommikul saatsime Melissa lennujaama ning ise loksusime bussiga tagasi La Pazi. Kahjuks jäi päev Aricas lühikeseks, sest ööbusse Tšiili ja Boliivia vahel ei eksisteeri. Piirivalve nimelt magab öösel. Muide, Tšiili bussifirmad pakuvad lõunasööki ja karastusjooke (Lux express,tee järgi :)). 
Teekond viis meid läbi Atacama kõrbe äärealade ja kuna buss peatusi ei teinud, ei näinud ma seda ilmaime lähemalt. Samas on linnuke kirjas - läbi bussi akna on üks kuulsat loodusnähtust pildistatud.







Kõige alumine pilt on tehtud Tšiili ja Boliivia piiripunktis - Tallinnast umbes 5 km kõrgemal :)

Nüüd on käimas viimane nädal ja aega tuleb otstarbekalt ära kasutada. Näiteks sõitsin eile täiesti iseseisvalt La Pazi lähedale mägikülla (ma lihtsalt ei viitsi vabal päeval linnas passida, kui mäed ja külakesed on 45 minuti kaugusel). Külastasin sealset loodusatraktsiooni Valle de las Animas't (tõlkes Hingede org). Arvestades tohutut energiat, mida paik omas, on nimi täiesti õigustatud. Valle de Las animas koosneb paljanditest, millest on erosiooni tagajärjel kujunenud orelitoru kujulised moodustised. Nägin mitut pistrikuliiki ja ning kirjusid värvulisi.







Teisipäev, 23. veebruar 2016

Maagiline realism, ptk 7

Nagu eelmises postituses öeldud, külastasin sel nädalavahetusel maailmakuulsat loodusnähtust - Salar de Uyunit ehk maailma suurimat soolatasandikku, mis tekkis iidse soolajärve kokkukuivamisel. Räägitakse, et selle ebamaine avatus ja sürreaalsed peegeldused inspireerisid ka Salvador Dali'd. Soolatasandiku vahetus läheduses on ka Dali nimeline kõrb, mille motiive võib näha tema tuntud teostes. Sinna me kahjuks ei jõudnud - tahtsime Melissaga kahepäevase tuuri teha, kuid kohale jõudes selgus, et pühapäeval (ehk referendumipäeval) ei sõida riigis ükski buss ning ka turistiekskursioone ei toimu. Tahtsin hirmsasti külastada ka lähedalasuvat Potosi linna, mis omal ajal oli kuulus hõbedakaevandamise ja rikkuse poolest, kuid paraku jäi ka see käik ära. Nii et kunagi tuleb kindlasti tagasi Boliiviasse tulla ja käimata kohad üle vaadata, värviliste laguunide ja Dali kõrbega eesotsas.


Minu ja Tšiili Melissa teekond algas juba reede õhtul. Sõitsime Uyunisse ööbussiga, mis oli tegelikult päris mugav - jalad sai välja sirutada, istme horisontaali lasta ja tekk anti ka. Nii et kui kell pool kuus hommikul Uyuni külla jõudsime, võis olekut isegi reipaks nimetada. Bussile oli vastu tulnud turske indiaaniproua, kes kogu seltskonna reisibüroosse juhatas. Seal saimegi teada nukra uudise, et nädalavahetuse tuur kahandatakse referendumi tõttu ühepäevaseks ja giidid pühapäeval ei tööta. Soolatasandikule on aga rangelt keelatud iseseisvalt jalutada ("Te eksite ära ja saate surma", teatati meile). Pärast asjaajamist oli tarvis hommikust süüa. Nõnda varajasel ajal oli valida kalli kontinentaalse hommikusöögi ning kohaliku väliköögi 50 eurosenti maksva eine vahel. Eksootikahuviliste rahasäästjatena valisime viimase. Hommikusöök sisaldas suurt tassi imehead kohvi ning värskelt õlis küpsetatud õhulist pannkooki bunuelot. Ega see rasvapomm nii vara hommikul päris õige polnud, kuid kõhu sai meeldivalt täis. Kell seitse hommikul istusime giidiga (lühikese jutuga kohalik indiaanikutt Jose) maasturisse ning sõit soolaväljale võis alata. Meie kaasekskursandid olid vaiksevõitu brasiillased. Jose oli marurahulik giid - näiteks ei saanud ta mu peale kurjaks, kui ma kogu kaasavõetud kohvi kogemata esiklaasile ja armatuurlauale läigatasin. Kui hakkasin õnnetut vaatepilti salfakaga likvideerima, ütles ta et vahet pole, ta peseb pärast ise puhtaks.


Varajast hommikusööki nautimas.

Teekond soolaväljadele

Kui jõudsime soolatasandikule, pakuti võimalust nautida edasist sõitu maasturi katusel - seal oli vastav inventar juba olemas. Loomulikult ei lasknud ma seda kaks korda öelda ning vinnasin end brasiillastega katusele. Melissa otsustas autosse jääda. Maastur parkis end soolaplokkidest valmistatud hotelli juurde, mis asus keset tasandikku ning mida valvasid mornipoolse olemisega indiaanlased. Kohal oli palju turiste (soomlased ka!) ning kuna kõrbes saab mõnusalt perspektiividega mängida, tehti hoolega pilte. Olukord meenutas vaatepilti Pisa torni juures, kus kümned inimesed seisavad asjalike nägudega veidrates poosides. Vaatepilt oli ühtaegu võimas, sürreaalne, kosmiline, ebareaalne, maagiline. Alljärgnevad pildid seletavad meeleolu vast kõige paremini.







Nende piltide autor on Melissa. Järgnevad pildid pärinevad minu ülikvaliteetsest telefonist :)



 Melissa leidis soolaväljalt Viplala:)

 Viplala praemunaga.

 Põgenev Viplala.
 Viplala veepudeliga I

 Viplala veepudeliga II

 Inimesed imelikes poosides.

 Täheke.




Pärast mõnetunnist ringitiirutamist kõrbes sõidutati meid rongide surnuaeda Uyuni küla lähistele. Raudtee kaudu veeti 19. sajandil mineraale ookeanini, kuid  40ndate lõpus vajusid mineraalitööstus ja Potosi linna hiilgeaeg kokku. Seega kadus ka rongide ja raudtee otstarve, kuid "korjused" on alles tänapäevani. Koht oli iseenesest vinge, kuid umbes sarnast vaatepilti olen marsruudil Balti-Jaam-Tallinn-Väike küllalt juba näinud :)




Lõpuks viidi meid suveniire ostma. Uyuni külas on suveniirid odavad, sest kohalikud valmistavad neid seal ise. Paljud pealinna suveniiripoed ostavad oma tooted just Uyuni külast ja kahekordistavad hinna. Mina toetasin kohalikke elanikke, ostes villase laamamustriga kampsuni. Pärast ekskursiooni jalutasime Uyuni külas ringi. Kui keskväljak välja arvata, oli tegemist mõnusa aimarakeelse tühermaaga, kus jalutasid lapsed ja hulkuvad koerad. Pärastlõunal olime sunnitud bussi istuma (nii kahju!) ja La Pazi tagasi sõitma.


Eile oli kauaoodatud referendum - kas president Evo Moralese ametiaega võiks pikendada 20 valitsusaastani või mitte. Kui oled poolt, vali SI!, kui mitte, siis NO!. Referendumi taustast olen pikemalt kirjutanud eelmistes postitustes. Lõunaameeriklased lähevad päris metsikuks enne taolisi sündmusi - näiteks korraldasid presidendi pooldajad El Altos suure mässu, kus hukkus 6 inimest ning lisaks süüdati linnapea maja - täiesti tavaline asi enne rahvahääletust. Referendumipäeval jääb aga kogu elu seisma - ühistransport ei tööta, autod ei sõida, kõik asutused on kinni ja inimesed promeneerivad sõiduteedel. Hommikust saati jalutasid kõikjal koerte ja õhupallidega perekonnad, nii et valimised/referendumid on suisa perepäeva eest. Hääletada on kõikidel täisealistel kodanikel kohustuslik. Pärast hääletamist saad passi templi, mis kinnitab et oled valimas käinud. Kui tempel puudub, ei saa kaks kuud kasutada pankade, polikliinikute ja muude ühiskondlike asutuste teenuseid. Meie kodupiirkonna hääletusjaoskond oli ühes uhkes koolimajas. Majaesine oli täis suhkruvatimüüjaid, limonaadi- ja burksiputkasid, kohal olid ka muusikud. Üldiselt valitses pidulik ning ootusärev meeleolu ja kõik ümbritsevad inimesed rääkisid ainult hääletamistulemustest ning poliitikast. Koolimaja võimlas oli mitukümmend lauakest, mille ümber toimus agar hääletamine. Ka La Pazi linnapea elab Achumanis, mistõttu oli ta sinnasamma jaoskonda hääletama tulnud. Kui ta võimlasse sisenes, lõi rahvasumm kihama, sest linnapeaga sooviti teha selfie'sid või lihtsalt kätt suruda. Minu perekond soovitas mul tungivalt linnapeaga pilti teha, aga kuna ma olin crocside ja t-särgi lainel, ei soovinud ma sellisena pildile trügida.




Õhtul jälgisin telekast boliivia "Valimisstuudiot". Iga 20 minuti tagant kuulutati maakondade kaupa hääletustulemusi välja. Otsepildid lülitusid linnade keskväljakutele, kus sajad inimesed olid plakatitega lehvitamas. Mikrofoniga teadustaja tänas kõigepealt toreda teleülekande eest, seejärel asus protsente välja kuulutama (nagu Eurovisioon kohe!). Kogu aeg oli NO! kerges ülekaalus, kuid ärevust tekitasid vaeste piirkondade tulemused - nt El Alto piirkonnas hääletas kõigest 9% valijatest NO! poolt. Lõplike tulemuste kohaselt võitis NO! umbes 52 protsendiga. Palju õnne Boliiviale!!!!!!!!