Fotojäädvustused 2

Reedel käisin koos Tšiili Melissa ja Brasiilia Larissaga (nimed riimuvad mõnusalt) vanalinna avastamas. Siin on pildid meie tegemistest.

 Need 3 pilti on tehtud Jaeni tänaval (Calle Jaen), mis on täis  koloniaalarhitektuuri, kunstigaleriisid ja -poode. Ühtlasi olevat see üks kummitusterohkematest paikadest La Pazis.

 Leidsime Calle Jaenilt kunstiateljee-galerii, mis kangesti meenutas Bernard Blacki raamatupoodi -  tolmustel riiulitel vedelesid lahtised suitsukonid ja riiulid tahtsid korrastamist. Muidu oli üsna hubane ja maalid meeldisid mulle ka väga.

Leid kunsti- ja suveniiripoest. Ma küll ei tea, kes sooviks Boliiviast Eesti või Soome lipuga patch'i osta, aga tore üllatus sellegipoolest.

Näide vanalinna arhitektuurist. Et näidata, kui suured on need aknad tegelikult, ronisin võrdluseks pildile.

 Vanadekodu vanalinnas. Pinkidel istuvad eakad onud ja tädid.

 Kui läksime vanalinnas juhusliku käigu alt läbi, leidsime ühe mahajäetud kiriku, kus aknad-uksed olid katki või laudadega kinni löödud. Mõni koht on selline, et tajud kummituste olemasolu, isegi kui ei näe neid - see oli üks neist.

Siis läksime lõunatama. 6 boliviano ehk ca 80 eurosendi eest saad supi, kukli ja limonaadi (põnev lisand muidugi supi kõrvale). Taolistes "säästusööklates" ei soovitata turistidel liha tellida, kuna tegu võib olla kahtlase kraamiga.  Muidugi leidub ka kallimaid ja väga palju kallimaid söögikohti, kus suurem toiduvalik ja natuke puhtam olemine.

Näide tüüpilise söökla letist, mille kohal mängib alati sahisev telekas.

Mina, taustaks kongressihoone ja cholita (ilmselt lastelastega). See pilt koos järgnevatega on tehtud Plaza Murillol, mis on vanalinna "keskväljak". Selle servas asuvad ka kongressihoone ja presidendi palee. Kõige tuvirohkem väljak, mida elu sees olen näinud!

 Melissa Tšiiilist (punase mütsiga) ja cholitad.

Presidendi palee ukseesine.

 Kongressihoone.

Pärast jalutuskäiku vanalinnas läksime kesklinnas asuvasse laste päevakeskusesse tööle. Seekord oli kavas paberist näpunukkude meisterdamine, et nendega hiljem nukuteatrit teha.  

Minu võõrustajapere koer Bellotta, kes armastab mu voodis tukkuda ja kellega käin sageli jalutamas. Nagu varasemas postituses öeldud, on ta varjupaigast päästetud. Välimust ja taiplikkust vaadates on tal üks (vana)vanem kindlasti bordercollie, teine on keegi niisama pontu. 

Fotojäädvustused

 Pikka juttu polegi, ainult pildid. Paremaid, pärisfotokaga tehtud pilte saab näha alles Eestis.

Tänav vanalinnas. Ei ole nii remonditud nagu näiteks Tallinnas, aga just nii mulle meeldibki.

Näide imepärasest tänavakunstist.

Transpordivahendite hulgas leidub ka sellised uunikume. Mõnikord sõidan sellisega koju :)

Näiteid nõiaturul pakutavast. On erinevaid teesorte, võlupulbreid, lihtsalt juurvilju. Jah, need valged olendid on laamalooted.

Mõni hetk enne äikesetormi San Francisco väljakul. 

Tegime lastega kartulitempleid. Päris hästi tulid välja :)

Vaade minu magamistoa aknast, mida jään ilmselgelt igatsema. 

Maagiline realism, ptk 3

Kolmapäeval toimus AIESECi korraldatav üritus Global Village. Tegemist oli avaliku evendiga , kus iga riigi vabatahtlik saab endale omaette paviljonikese, et tutvustada oma kodumaad. Selleks puhuks olin Eestist kaasa võtnud riigilipu, Kalevi kommiparemiku, vürtskilu, Põltsamaa kange sinepi, kamajahu, Vana Tallinna ja martsipani. (Ma ei saa aru inimestest, kes kingivad suveniirideks Kalevi šokolaadi - need on ju ebakvaliteetsed ja maitsetud, kui need eraldi gurmeetooted muidugi välja arvata.)

Üritus toimus väljakul nimega Plaza Vicentenario, mis on kesklinna üks käidavamaid kohti ja täidab enam-vähem Tammsaare pargi funktsiooni (aga on puhtam ja palmidega!). Peale meie olid kohal ka igasugu muud tudengiorganisatsioonid ja kohale olid toodud ka mikrofonid ja päevajuhid. Kuna väljaku lähedal asuvad nii ülikool kui ka mitmed riigiasutused, külastasid minu lauakest paljud tudengid ja ametnikud. Osutusin üüratult populaarseks ja sain 3 tundi Eestist jahvatada ja toite tutvustada. Minu kõrval seisnud Melissa Tšiilist ei saanudki väga oma asjadest rääkida, sest pidi pidevalt mulle tõlgiks olema. 

Siinne vanem põlvkond ei tea Eestist midagi - isegi mu võõrustajapere liikmed ei ole õieti aru saanud, mis maalane ma olen, kuigi olen korduvalt Eestit maininud. "Kas Sloveenias tangot ka tantsitakse" või "Kas see puuvili Tšehhis ka kasvab" või "Kuidas Poola keeles seda öeldakse?", küsitakse muudkui. Nii et puhta pudru ja kapsad. Samas, Global Village'l küsisid keskealised ja vanemad inimesed asjalikke küsimusi, näiteks "kas Eesti on Schengeni riik?" või "Mitu aastat on teil eurod juba kasutusel olnud?". Üks väärikas vanahärra küsis järjest umbes 10 küsimust Eesti poliitika ja majanduse kohta. Küsimused läksid nii keeruliseks, et pidin Google'i appi võtma, sest ma ei oska peast öelda näiteks viimaste aegade SKP'd. Noorem põlvkond teadis Eestist rohkem, sest nii mõnegi tuttava-tuttava tuttav on Eestis käinud. Üks noormees oli olnud Poolas vahetusõpilane ja kohanud seal teisigi eestlasi. Pärast pikka vestlust leidsime, et tegelikult on praegu Euroopa kõige kihvtimad riigid Baltimaad, Poola ja Ungari. Mitu korda küsiti ka Eesti ülikoolide kohta ja et kui lihtne on sinna välistudengiks minna. Ma vastasin, et vähemalt Tartus on küll õige mitu lõunaameeriklast, nii et tulge aga. Traditsioonilisi "Nii et pmst olete Venemaa ja räägite vene keelt jah" küsimusi ei tulnudki - see on rohkem ameeriklaste ja lääneeurooplaste võimalus "teadmisi näidata". Eesti lipu taustal taheti minuga ka selfiesid teha, seega päris kuulsuse tunne oli kohe.  

Eesti toit (peale kange sinepi) söödi Global Villagel viimse raasuni ära. Kiluvõikud musta seemneleivaga ja kamajook maitsesid kõigile just omapära tõttu.. Osadel tulid sinepist pisarad silma, teised ütlesid, et paremat vürtsi annab ikka otsida. Eriline lemmik oli Vana Tallinn. Üks noormees ütles, et reisiks Tallinnasse ainult selle likööri pärast.

Pärast vestlusi boliivlastega olen leidnud, Eestil ja Boliivial on 3 ühist asja. 

1. RAHVARÕIVASTE MUSTRID! Juba enne reisi avastasin, et meie mustrid on boliivia omadega üllatavalt sarnased. Samuti moodustavad siin etnoteemalised riided ja ehted lõviosa suveniiridest, nagu meilgi. Ülemisel pildil on boliivlaste rahvamustrid, all meie omad - mina näen küll sarnasust. 

2. Pärimuskultuuri ja ebausu kummardamine. Nagu eestlastele, meeldib ka boliivlastele igasugu kummituslugusid rääkida ja vaimudesse uskuda (siin on ka päris ägedad kummituslegendid, aga nendest mõni teine kord). Tõsi, Eestis ei näe linnapeal massiliselt rahvariietes inimesi kõndimas, kuid Laulu- ja tantsupidu teeb selle tasa. Igasugune etnosugemetega (pop)muusika on siin moes ning muusikavideotes leidub folklooritemaatikat. Samuti miksitakse omavahel etno-asju ja noortepäraseid trende. Näiteks ostsin endale eile cholitaga särgi:

3. Boliivia president Evo Morales on täiega Savisaar. Aegade alguses meeldis ta kõigile ning tegi tõesti head tööd, sest tema reformid vähendasid vaesust ja kuritegevust. Praegu tegeleb ta rohkem rahade sahkerdamise ja laiamisega, kui riigi olukorra parandamisega. Presidendi praegune valijaskond koosneb vanematest, vaesematest ja harimata inimestest, kes lähevad osava propaganda lõksu. Samuti katab tema valitsus 60% riigi ühistranspordi kuludest ja kõik kohad on tema pilte ning valimispropagandat täis. Tuleb kuidagi tuttav ette? :)

Tänaseks on mul naljakas mõelda, millised eelarvamused mul olid enne reisi turvalisuse ja La Pazi modernsuse kohta. Kesklinn ja nn uptown on nagu USA filmides, pilvelõhkujate ja palmidega (enne reisi veel mõtlesin, et huvitav, kas neil pangaautomaadid üldse on ja kas kaubanduskeskusi üldse eksisteerib - nii piinlik!). La Pazi kesklinnas (inim)röövi karta on umbes sama, kui karta, et Tallinnas on massiliselt vene maffiamehi, kes mustade autodega inimesi ära röövivad. Selles mõttes on hirmul tõesti suured silmad. Tõsi, El Altosse ja suure surnuaia juurde ei soovitata turistidel üksinda minna ning eeslinnad La Pazi ja El Alto vahel on samuti ebaturvalised. Näiteks läksime Tšiili Melissaga mingit linnaosa pildistama, sest marsaaknast nägime toredat koloniaalarhitektuuri. Kuid seal piirkonnas oli hoopis kõhedam olla kui kesklinnas või Achumanis (minu kodulinnaosas) - pidevalt oli tunne, et keegi jälgib sind ja kõhus oli kuidagi imelik, mistõttu ei tahtnudki seal enam olla. Pärast kuulsime, et see linnaosa on esimene lüli La Pazi ja El Alto vahel ja juba natuke ebaturvalisem koht. Seega, enne tundmatusse linnaossa minemist tuleb kohalike käest küsida, et mis värk on. 

La Pazi vanalinn on väga mõnus - mitte eriti puhas, ilusate värviliste majadega ja hunnitu tänavakunstiga. Kahjuks ei saanud ma eriti ilusaid pilte, aga kuna käin seal niikuinii sageli, tulevad ükskord pildid ka. Vanalinnas asub La Pazi üks kuulsaimaid tõmbenumbreid - Nõidade turg. Peale käsitöö müüakse seal maagilisi esemeid - alates unenägude püüdjatest ja õnnetoovatest kujukestest, lõpetades erinevate võlupulbrite ja laamaloodetega. Boliivlastel on iidamast-aadamast traditsioon, et maja vundamendi alla pannakse laamaloode, sest see toob majale head õnne. Samuti müüdi seal mingite suurte lindude skelette. Osadesse kauplustesse sisse astudes läks pea uimaseks, sest võluaroomid hõljusid paksult õhus. Kuna Nõidade turg on kuulus üle terve maailma, oli see ka paras turistikas, sest kohalikke ma ei märganudki (peale kaupa müüvate cholitade). Igal pool laiutasid ka ingliskeelsed sildid, mis on La Pazis äärmiselt ebatavaline nähtus.

Terve jaanuarikuu vältab La Pazis üks maailma omapäraseimad laatasid nimega Alasitas. Seal müüakse miniversioone päriselus ihaldatavatest asjadest. Müügil on imetillukesed majakesed, nukukesed, autod ja rahatähed. Kõigepealt ostad turult omal valikul mingi asja, mida soovid endale reaalsesse ellu. Seejärel pühitseb müüja-šamaan selle oma väikese aroomidest lokkava lõkke kohal ära ning aasta jooksul peaks su soov täituma. Üks põhilisi müügiartikleid on väike keraamiline kukk, mille päriselu vaste üle ma tükk aega juurdlesin. Pärast sain teada, et see on seesamune, mis ka ingilise keeles kukk on :) Eile oli laada avapäev, mistõttu terve vanalinn oli paksult-paksult rahvast täis. Paistis lauspäike, sooja oli +34 C ning kõik tänavad olid paksu šamaanitossu täis, seega väga väsitav ja uimastav kogemus. Kuna laat vältab veel kuu aega, jõuan pilte teha ja miniasju osta. 

Eile sõitsin esimest korda ka rippraudteel telefericoga. Kuna linnasisesed kõrgused on väga varieeruvad, teostas president 4 aastat tagasi suurprojekti, mille kõrval Tallinna tasuta ühistransport on köömes. Rippraudteed ühendavad linna eri kõrgusega piirkondi, kogu süsteem on viimase peal moodne ning gondlitasu on vaid 3(!) bolivianot. Gondlid liiguvad üsna kiiresti ja täidavad ühtlasi metroofunktsiooni, sest peatusi on kokku 10. 

Nädalavahetusel tutvusin ka kohaliku indie-kultuuriga. Kes arvab, et Lõuna-Ameerikas kuulatakse ainult reggaetoni ja Jennifer Lopezi, on eksiteel, sest siin on indie-skeene täiesti olemas. Laupäeval külastasin siinset kord kuus toimuvat sariüritust, mis kontingendi ja tümpsu järgi meenutas kangesti meie Tiksi või mõnda Arhiivi pidu. Nii kihvtidele üritustele tavaturistid väga ei satugi - seega mul jällegi vedas hostiga, sest Mijail mängib taolistel pidudel plaate. Panen siia stiilinäite kohalikust hipsteribiidist, me gusta mucho. . 

Maagiline realism, ptk 2

Esmaspäeval oli mu esimene tööpäev vabatahtlikuna. Minu tööpäevad näevad välja nii: hommikul kell 10.00-13.00 tegelen orbudekodu lastega Mallesa-nimelises maalilises mägikülas. Kuuldes sõnapaari "Orbudekodu Boliivias", ei kangastu just kõige meeldivam vaatepilt, kuid tegelikult on kõik väga armas. Süsteem on umbes sama, nagu meil Maarjakülas. Orbudekodu lastel on "perekond" koos "emaga", majakesed on vuntsitud ja kenad, lapsed hästi riides ja üldse pestud-kammitud. Esimesel päeval oli mul päris raske, sest hispaania keelt räägin ju vähe ja lapsed võõrastasid mind. Kuna teised vabatahtlikud suhtlesid nendega kenasti hispaania keeles, oli eriti totter tulnuka-tunne. Aga pärast kolmandat tööpäeva on lapsed juba sõpsiks saanud, kusjuures nad on südameasjaks võtnud mulle hispaania keele õpetamise. Üldse on nad üsna andekad ja vaimukad ning mitu korda on nad suutnud mind oma otsekoheste ütlemistega naerma ajada. Üks väikemees tuleb raudselt teatrikooli saata, sest oma matkmise ja näoilmetega teeb isegi Piusidele ära :) Üle päeva on lastel käsitöö-päev, tantsimis-päev ja teatripäev. Täna oli käsitöö-päev, kus õpetasin tüdrukutele lumehelveste väljalõikamist ja neist peaehete tegemist. Ja päeva lõpuks kingiti mulle selline postkaardike:

Pärast kolmetunnist töötuba lastekodulastega läheme vabatahtlikega kesklinna lõunale ning seejärel veedame paar tundi laste päevakeskuses, mis tegeleb "lapstööjõu"-laste rehabiliteerimisega lapsepõlve - nad mängivad seal kaarte ja arvutimänge ning veedavad igati normaalset lapsepõlve. Boliivias on väiksed lapsed varakult tööle pandud, nii et peaaegu igas väikses poes (neid on palju!) on leti taga mõni väikemees, samuti müüvad lapsed tänavanurkadel puuvilju ja muud kraami. Päevakeskuse-lapsed on teistsugusemad kui lastekodus - üsna räbalalt riides ja mitte eriti suhtlemisaltid, kohati isegi autistlikud (mis on normaalne, kui sind juba imikuna pannakse raha lugema). Nende tegelastega pole ma ühist keelt veel leidnud, kuigi täna tegin juba kenasti edusamme.

Nagu eelmise postituse lõpus öeldud, tabas mind esimestel tööpäevadel kultuurišokk. Esiteks pean nüüdsest linnapeal omapäi hakkama saama - kuigi Mijaili perekond on väga lahke, ei saa nad iga päev sohvrit mängida. Alles esimesel tööpäeval sain aru, millega olen hakkama saanud - sõitnud üksinda täiesti võõrasse miljonilinna, mille igapäevane kultuur on meie omale täiesti vastandlik. Kuigi kohalik eksootika ning rahvarõivais inimesed on väga ägedad, oli seda esimesel päeval minusugusele maailma mõistes väikelinnade kodanikule liiga palju. Tuhanded inimesed tänavatel siiberdamas, ülikaootiline liiklus + tuututamine ning keelebarjäär mõjusid väga väsitavalt ja frustreerivalt Ja LOOMULIKULT suutsin ma kesklinna pilvelõhkujate vahele ära eksida ja MUIDUGI oli telefon just siis tühjaks saanud!  Siin on tänavad nummerdatud kvartalite kaupa (nt calle 23 de Achumani etc). Kõik oleks väga lihtne, kui nad viitsiksid tänavanurkadele numbrid paigutada ja üldse maju rohkem nummerdada. Tegelikult pole ma siiani kesklinna-mölluga ära harjunud, aga õnneks on kaasvabatahtlikud ja võõrustajapere väga toetavad. 

Ma ei taha olla viriseja, kuid panen siia tähelepanekud, mis mulle kohaliku kultuuri juures esimestel päevadel vastu hakkasid ja koguni hirmutasid

1. EL TRAFICO ES MUY LOCO!!!! Ehk siis, liiklus on täiesti hullumeelne. Ülekäiguradasid ei eksisteeri, samuti suhtutakse valgusfooridesse üsna ükskõikselt. Bussijuhid teevad vormelisõitjatelegi silmad ette ja sõiduradu vahetatakse nagu jumal juhatab. Muuhulgas puuduvad siin bussipeatused ja suured bussid-trollid. Minibussid ja marsruuttaksod peatuvad seal, kus oma suva järgi käe tõstad. See oleks okei, kui oled mõnes väiksemas linnas, kuid tuletan siinkohal meelde, et La Pazis elab kokku 4 miljonit inimest (koos eeslinnade ja muu sellisega). Ma ei julge tänavaid üksinda ületada, vaid haakun teedeületajate-kambale sappa ja siis silkan üle tee, kuid suuri ristmikke ei julge ma ka sel viisil ületada. Näiteks pidin eile bussijaamas teiste vabatahtlikega kokku saama, kuid bussijaama ees oli hiiglaslik ringristmik, mida inimesed ületasid südamerahus oma suva järgi. Mina sinna liikluskeerisesse minna ei julgenud, mistõttu helistasin kaasvabatahtlikule ja ütlesin nii muuseas, et jou, saame ikka veits eemal kokku. Ma ei VINGU ENAM KUNAGIII Pärnu maantee ummikute üle, rääkimata veel Riiamäest:)

2. Mulle tundub, et siinsed inimesed ei viitsi või ei taha asju organiseerida. Näiteks polnud mul enne esimest proovipäeva aimugi oma töökohustustest, muuhulgas kus midagi toimub ning mis minust üldse edasi saab. Igasugu olmelistest tööasjadest saan teada pooljuhuslikult või viimasel hetkel. Kõik on väga spontaanne ja keegi ei tee plaane ette, kuid mulle ikka meeldiks teada, mitme tunni pärast peaksin kusagile minema. Kui kurtsin oma mure Mijailile, ütles ta: "Aga noh, sa saad ju asjadest mingil hetkel ikka teada, nii et ära põe!". Ja loomulikult lõunamaadele omane hilinemine! Tegemist pole akadeemilise veerandtunniga, vaid tunni-pooleteiseste hilinemistega, mis on täiesti normaalne! Näiteks jõudsime Global Village'le pooletunnise hilinemisega, kuid tüübid polnud alustanud isegi paviljonide ettevalmistamisega :) Üritus hilines 1h 45 min ja keegi ei teinud teist nägugi. Üldse on siin organistatoorne pool suht lappes, nii et näiteks PÖFF toimis selle kõrval nagu saksa kellavärk

3. Veel ei ole ma harjunud olukorraga, kui üritustel formaadis "üks räägib ja teised kuulavad", räägivad kõik ja mitte keegi ei kuula. Näiteks kui lastekodu juhataja tutvustas mind ja teisi vabatahtlikke lastele, siis mõni põnn veeretas end põrandal, teised mängisid kulli, kolmas niisama patras. Juhataja ei teinud teist nägugi ja ei hüüdnud näiteks "Silencio!" või midagi. Sama oli Global Village infotunni ajal - AIESECI president seletas pikalt-laialt, kuid keegi ei viitsinud kuulata - kes mängis telefonist muusikat, kes ajas naabritega valjuhäälselt juttu või leidis endale muud käepärast tegevust. Olukordade kontrollimist olen seni näinud vaid 2 korda. Esimesel korral sekkus lastekodu õpetaja mingisse mängu, kus üks väikemees tahtis teisel pead kõrvupidi otsast rebida. Teisel korral olin ise korravalvur, sest üks neljaastane kallas endale guašipurgi sisu viinapitsi kombel sisse. Põngerjas ise oli muidugi rahul, punane värv suu ümber nagu vampiiril. Need  viimased 2 punkti ei ole argielus esmatähtsad, kuid muutuvad vägagi segavateks, kui püüad suures võõras linnas hakkama saada.

Kõik mu kaasvabatahtlikud on lõunaameeriklased, mistõttu esimestel päevadel oli natuke (sõna otseses mõttes) valge varese tunne, sest vestlus käib ju hispaania keeles. See on natuke kurb, sest osadest naljadest jään ma ju ilma. Samas on nädalaga minu hispaania keel vägagi soravaks läinud. Kõige enam saan läbi brasiillastega (Barbara, Larissa ja Gabriel), sest nemad ei räägi ka vabalt hispaania keelt ja nad on väääga lahedad. Kahjuks sõidavad nad juba homme ära, sest nende vahetus sai läbi. Siis on meil veel kaks tüdrukut Colombiast (Lina ja Mari), üks tüdruk Tšiilist (Melissa) ning mõned boliivlased ka. Tüdrukud ütlesid eile, et kuigi ma räägin hispaania keelt natuke vigaselt ja sõnavara on väike, ei ole mul üldse aktsenti ning intonatsioon on täiesti tõetruu. Kes hispaania keelega kokku puutunud, teab, et küsilausete lõpp tõuseb paari  oktavi võrra ja igast häälikust peab kirge kostma:). Paljud on kuulnud, et mõnikord on mul kohatult kõva hääl ja üldse kipun valjusti rääkima. Peaaegu 25 aastat manitsusi stiilis "võta vaiksemalt ja ära karju" - LÕPUKS OMETI olen leidnud kamba, kus saan südamerahus röökida, sest siin räägivad kõik veel kõvemini kui mina. Samuti meeldib mulle kätega rääkida ja hilineda ka. Nii et võibolla kunagi üle-üle-eelmises elus olingi lõunaameeriklane.

Barbara Brasiiliast. Pildi tegi üks fotograafiahuviline lastekoduplika, aga kahjuks jäi sõrm ka pildile.

Gabriel Brasiiliast koos väikese sõbraga. 

Tegelikult on La Pazis ühistranspordiga tore sõita, kuigi alguses ei saanud ma üldse süsteemile pihta. Minibussid on täis cholitasid (traditsiooniliste indiaanirõivastega naisterahvaid), kellel on alati miljon kompsu ja sageli ka beebi seljas. Vahva on see, et ühistransporti sisenedes alati teretatakse - alguses oli see võõras, kuid nüüd ütlen minagi bussi sisenedes vastavalt kellaajale "Buenas dias" või "Buenas tardes". Ja kui tahad järgmise nurga peal peatust, tuleb hüüda üle bussi "En la esquina, por favor!". Inimesed ühistranspordis ja mujal on väga armsad ja aitavad mind hea meelega. Kusagilt reisiraamatust jäi silma, et cholitad pole eriti sõbralikud, aga minul on ainult toredad kogemused nendega. Üldiselt on siin sama turvaline nagu igas teises suurlinnas, ainult El Alto (ehk lennujaamalinna) kant on ohtlik ja vaene. Pigem on probleemiks segane (liiklus)korraldus ja suured rahvamassid, kus taskuvarastel on lihtne tegutseda. Üleeile varastati minibussis brasiilia tšiki mobla ära, näiteks.

Killuke hipsterikööki boliivias. Topsis on õlis röstitud lillkapsalehed ja purgis orgaaniline kurgilimonaad. Selle restorani omanik on rootslane, mida on näha ka sisekujundusest. Kahjuks on ka hinnad rootsipärased :(

Boliivia indie-muusika on üllatavalt äge(sheerin seda varsti). Ning Mijailile ja ta sõpradele läksid peale meie NOEP ja Draakonipoisid. Mijail lisas NOEPi isegi oma autoga-sõitmise playlisti. Paljud USA ja Briti artisitid on oma muusikavideod just Boliivias filminud. Panen siia ühe, mis on üles võetud El Altos.

Maagiline realism, ptk 1

(alljärgnev tekst on kirjutatud lennul Madrid-Lima)
Heijou ja jeijou, ma sõidan Boliiviasse, täpsemalt pealinna La Paz'i (tegelikult on Boliivial teine pealinn veel, aga see on hetkel ebaoluline). Tegemist on minu seni kõige pikema reisiga, sh esimene üle ookeani ja esimene allpoole ekvaatorit. Reis Boliiviasse kestab 26 h ja kui sisse arvestada ka laevasõit Helsingisse + seal päevakese nautimine, tuleb kokku 35h. Tallinn-Helsingi-Madrid-Lima-La Paz. Tegelikult olen Lõuna-Ameerikasse kügelenud minna juba alates keskkooli viimasest klassist. Mõnikord ei teagi, mis mingi koha juures tõmbab. Tundmatus ja salapära, näiteks? Arvestatava mõjutuse andis film "The Motorcycle Diaries" - see räägib Che Guevara nooruspõlve road-tripist läbi Lõuna-Ameerika. See reis muutis teda täielikult ja kujundaski temast sellise revolutsionääri, nagu tänapäeval teda tuntakse. Soovitan soojalt vaadata või näiteks raamatut lugeda - keda vähegi huvitab, saab teada, mis on selle hipsteriteplakatitel tolkneva näo taga tegelikult.
Miks La Paz ja Boliivia? Algul oli plaan minna muidugi mõnda lihtsamasse ja euroopalikumasse (ja statistika järgi ohutumasse) Südamerika riiki, aga noh, vahele tuli igasugu takistusi. Niisiis valisin hoopis Boliivia - kõige kõrgema, kõige rikkalikuma indiaanikultuuriga, kõige salapärasema ja tundmatuma koha - ühesõnaga kõige-kõige Lõuna-Ameerikalikuma riigi, mis maakerale on eales paigutatud. Näiteks on Boliivial indiaanlasest president ja 60% elanikest on indiaanlased. Paljud neist hispaania keelt ei räägigi, nii et mul on võimalus õppida näiteks ketšua ja guarani keeli. Mind ootab vabatahtlik teenistus laste päevakodudes, mis valitsuse poolt rahastatud. Hispaania keelt, muide, räägin väga halvasti ja kange eesti aktsendiga. Reisikaaslasi mul pole, kuid kohapeal võtavad vastu ja hoolitsevad minu eest boliivia tudengid. Facebooki vestluste järgi ootavad nad mind juba väga. Nii et igav ilmselt ei hakka.
Kõige rohkem kardan õhupuudust, sest El Alto lennujaam on kõrgeim maailmas (4000 m merepinnast) ja La Paz on 3500-3600 m merepinnast. Nii et hapnikku saab olema vähe, kuid selle vastu pidavat aitama kokalehtedest valmistatud tee ja spetsiaalsed pillid. 

Reis algas juba 15.01 kell 5.45 hommikul, sest pool 8 sõitis laev Helsingisse, et sealt Vantaa lennujaama minna. Aega oli palju, mistõttu jalutasin Helsingis näiteks rõivaärides ja linna vahel ringi. Oli üliilus sädelev talveilm ja isegi natuke kahju hakkas, et ilusa talve ja rahulike koduste soomlaste keskelt minema sõidan. Aitasin emmel Ikeast küünlaid valida, ja isegi selle toimingu juures algas iga mu lause sõndega "Aga Boliivias..." või "Mis sa arvad, kas Boliivias...". Umbes selliste lausetega olen tüüdanud viimased kuu aega kõiki, keda tunnen. Nii et Madridi lennukisse istudes olid päriselt liblikad kõhus, sest viimaks ometiiii on mul jõudu jaksu tahtmist oma nahk Lõuna-Ameerikasse vedada.

Madridi lennujaamas sõin sajakroonise pitsalõigu ja jõin sama kalli tassi lattet. Hilisõhtuks olin vähem kui ööpäevaga grungehipistunud. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik lennureisidel juuksed nii kähku rasvaseks ja nägu nii loppi saada? Ajaa, siin lennujaamas oli täiesti eraldi terminal Lõuna-Ameerika lendude jaoks, kuhu pääseb maa-aluse raudteega. Vaateplatvormil oli seks puhuks ka kihvt indiaanlase-teemaline seinapaneel. Lend Limasse hilines ligi 2 tundi ja see tekitas minus kergekujulist paanikat, sest hiljem Lima lennujaamas jääb vaid pool tundi La Pazi lennule tõttamiseks. Mingil saksa perekonnal viskas ootamine juba õige ruttu kopa ette, mistap kougiti kohvrist välja veinid ja hakati jooma, kusjuures lennukisse mindi juba tuikudes (wtf, kes viiks Lõuna-Ameerikasse veine üldse??). Lend ise oli mõnus, sest mind toideti ja joodeti koguni kaks korda ja üldse magasin ma 10 h nagu miška. Minu kõrval istuv peruu vanaproua pidas mind vist sakslaseks, sest pöördus mu poole ainult saksa keeles. Kuna istusin akna all, nägin uduselt ka brasiilia vihmametsi (sellest sain aru seetõttu, et lennukis olev ekraan näitas pidevalt lennuki asukohta). Ja maandudes oli samuti tore vaade Peruu mägedele. 

(järgnevad read on kirjutatud minu teise päeva õhtul La Pazis)

Lima lennujaam oli linnulennult vaadates üsna robusta ja kulunud. Kuigi lennujaam ise seest puhas ja ilus, märkasin ka kahte narkarit ringi jalutamas (kes nad tranfeeritsooni lasi ja miks??). Lennul La Pazi  olin küll vist ainus mitte-hispaaniakeelne inimene. La Pazi lennujaam nägi välja nagu seriaalist ENSV, vähemalt passikontrollimise koridor. Morni olemisega indiaanlasevälimusega härra ei pööranud tähelepanu mu hoolikalt vormistatud reisidokumentidele, vaid hoopis reisikohvrile ja suveniiridele - ta lausa nuusutas mu Rehe rukkileiva ja kamajahu pakikesi. Ei aidanud ka mu vigane hispaaniakeelne selgitus, et tegu on söödavate asjdega. 

See-eest oli boliivlaste vastuvõtt imearmas! Vist enam vähem kogu AIESEC La Pazi komitee oli mind vastu võtmas ning kohe anti närmiseks üks kokaleht (kõrgusehaiguse vältimiseks). Lennujaam ise asub El Alto nimelises linnas, kus elanikkond on võrdlemisi vaene ja kuritegevuse tase on kõrge. Tänavad olid paksult rahvast täis ning kõikjal jalutasid cholitad - traditsioonilistes indiaani rahvarõivastes naised.
Edasi sõidutati mind mu võõrustajaperekonna juurde. Mind võttis enda hoole alla Mijaili-nimeline noormees, kes ühtlasi sõidutas mind lennujaamast koju. Terve teekond oli nagu maagiline realism  - kõik tundus enamgi ladina-ameerikam kui olin raamatutest ja filmidest näinud. Pea käis ringi nii õhupuudusest kui uutest elamustest ja nähes traditsioonilistes indiaanlasterõivastes inimeste osakaalu, pidin koguni silmi hõõruma - on see unes või ilmsi??
Mijail elab väärikas ja uhkes linnaosas - Achumanis, mis asub Lõunatsoonis. Mul vajus karp lahti, kui oma tulevast tuba nägin - see on suure printsessivoodi ja lühtriga keskmisest suurem tuba, mille juurde kuulub isiklik diskohalli-suurune vannituba koos mullivanniga! Ning neil käib kord nädalas koduabiline - väärikas indiaanlasest proua. Mijailil on palju sugulasi kes kõik elavad ühe katuse all ning kahjuks või õnneks inglise keelt ei räägi.  Kojujõudmise hetkeks oli kõrgusehaigus kogu täiega mõjunud, sest pea käis ringi ja põrand kõikus jalge all ja üldse oli kuidagi purjus tunne. Kuigi tarbisin hoolikalt kokalehtedest teed, kestis naljakas tunne õhtuni välja. 

Siis läksime Mijaili ja teiste tudengitega sööma, kus anti mulle kiire ja põnev ülevaade Boliivias toimuvast. Selgitati, et siinne ühiskond koosneb kolmest klassist, kusjuures kõik elavad kindlates linnajagudes: esiteks on nn rikaste klass Highon jailon, kuhu kuulub ka mu võõrustajapere. Siis on keskklass, kuhu kuuluvad euroopa mõistes vaesemad inimesed. Ja siis on päris vaesed, kuhu kahjuks kuulub palju põlisindiaanlasi. Öeldi, et iga normaalse rikka majapidamisega perekond aitab alati võimaluse korral vaeseid. "You don't have to be asshole and wealthy at the same time", seletati mulle. Ning tõesti - igal võimalusel annavad mu võõrustajad kerjustele raha ning poetavad mõne lahke sõna. Samuti pooldavad nad indiaanlasest presidenti Evo Moralest, kellel olid alguses ilusad ideed vaesust vähendada ja põliselanike olukorda parandada, kuid kes praegu tegelevat rohkem rahadega sahkerdamisega. Võõrustajaperega vedas tõeliselt - ma ei ole taolist külalislahkust isegi unes näinud, kusjuures tegu on väga-väga sümpaatsete ja meeldivate inimestega. 

Ahjaa - esimese asjana tahtsin muidugi dollarid bolivianode vastu vahetada, kuid oh häda - kõik valuutavahetuspunktid olid juba kinni. Kuid kohalikud teadsid lahendust, mille peale mul vajus jälle suu ammuli lahti: Mijail ulatas juhiistmelt käe koos dollaritega autoaknast välja ühele vaese välimusega tädile, kes ulatas vastava koguse bolivianosid vastu. Selgitati, et selline teguviis on 2in1 - saad aidata vaeseid ning ühtlasi kiirelt ja käbens valuutat vahetada. Dollar olevat hinnaline kraam siinmail. 

Täna oli pühapäev ning boliivlastel on traditsioon koguda perekond kokku ning teha ühine väljasõit. Niisiis koguti kokku emad-isad-tädid-vanaemad ning sõitsime üheskoos linnast välja ühte mägikülla traditsioonilisse Boliivia restorani, kuhu ükski turist vist pole sattunud. Toiduportsud olid nii suured, et mul kulub kogu roa ärasöömiseks ilmselt veel 2 päeva. Pühapäeva puhul olid restoranis ka rahvatantsijad. Ühel hetkel jooksid nad lavalt alla ning palusid inimesi restoranilaudadest tantsule. Kuna tolles turistivabas restoranis nägin võrdlemisi tulnukas välja, paluti ilmselgelt ka mind tantsule. "Ohsamumeie", mõtlesin lavale kalpsates. Kuigi tantsutuur kestis umbes paar minutit, oli mul tunne nagu oleksin just täistempoga terve maratoni jooksnud - ligi pool tundi pidin hingeldama.  Lisasin postituse lõppu ka video :)

Siinne toit vajab eraldi postitust, sest see on imehea ja täiesti senitundmatute maitsetega. Võtame näiteks mahlad: kõik kohvikud pakuvad värskelt pressitud jooke puuviljadest, mille nime polnud ma varem uneski kuulnud. Seni proovitud mahladest on mu lemmikuks tumbo-mahl (jah, tumbo on üks puuvili, mis maitseb nagu segu apelsinist ja kookosest :)). Lisaks pakutakse igas söögikohas saltaña'sid Need on kõvast taignast ja väga maitsva sisuga ümmargused pirukakesed (minu senine lemmik Rimi spinatirull pole isegi võrreldav!). Täna sõin restoranis üht natuke naljakat sojatoodet, mille nime ma ei mäletagi. Selle juurde serveeriti küpsetatud maisi ja banaani ja pataate. Ma hiljem kirjutan toidust rohkem, sest nagu mulle täna öeldi, on alles mu toiduteekond alles alguses. Muide, Eestis jõin seni kohvi AINULT suhkruga ja olin veendunud, et teisiti ei saagi mitte kunagi. Aga siinne kohv on nii pehme ja mõnusa maitsega, et suhkrut pole vajagi. "See on kohvi solkimine", öeldi mulle. Kuna tegemist on ilmselgelt parima kohviga, mida olen eales joonud, toon rekkatäie kohvi suveniirideks. 
Boliivia on Eestis täiesti underrated veinimaa, sest ma ei ole Boliivia kirjaga veinipudeli varjugi näinud. Kui ma küsisin, et kas neil veine ka tehakse, siis vaadati mind natuke haavunud nägudega. "Si, como no!?!?!", vastati. Proovisin üht valget veini, mis ilmselt on TOP 5 seas senistest veinielamustest. Nii et kui kohvrisse mahub, toon kaasa. Õllega on lood kehvemad - mulle serveeriti üht õlpat, mis kuulutati universumi parimaks, kuid maitses nagu tavaline Saku Originaal (ma muidugi ei öelnud seda neile). Samas, võib-olla olen kodumaiste gurmeeõlledega liiga ära hellitatud, et lihtsaid maitseid nautida. Üldiselt siin väga viina visata ei saagi, sest juba paarist õllelonksust jäin õhupuuduse tõttu plaksti švipsi. See muudab reede õhtud muidugi oluliselt odavamaks :). 
Kuigi asun umbes täpselt 3500 m kõrgusel, ei ole siin sugugi külm. Vastupidi - ma tahaks lühikeste pükste ja topiga uksest välja tormata, kuid sellist riietumisstiili pole ma täheldanud. Kuna olen niigi silmapaistev, on riietumisega kaasnev lisatähelepanu viimane, mida ihkan. Muidu on päeval ca 20-22 kraadi, kusjuures päike on päris kõrvetav. Ja ma ei saa aru, miks näitavad Euroopa ilmateated La Pazis pidevat äikesetormi??? Ma olen ainult paar korda tibutamist tundnud. Üldiselt on praegu täiesti keskmine Eesti suveilm - kiiresti vahelduv pilvisus, kohati vihma ja päikest ka. 


Panen siia ka pilte - nende kvaliteet pole kuigi hea, sest on tehtud telefoniga. Filmikaameraga tehtud fotod saavad nähtavaks alles pärast reisi :)

Minu võõrustajaperel on 3 koera ja kõik on varjupaigast võetud. Pildil on mu lemmikkuts :)

Ja siin on video minu 1 minuti kuulusest Boliivia mägiküla restoranis. Vabandan jama kvaliteedi pärast aga ma ei oska paremini. Kuna hapnikku nappis, lõõtsutasin pärast tantsutuuri pool tundi ja tunne oli nagu maratonijooksjal pärast võistluse lõppu!

Ma ei jaksa enam rohkem lobiseda. Varsti kirjutan oma esimestest raskustest ja kultuurišokist, mis täna (ehk siis esmaspäeval) ilmnesid. Ja muidugi ka lastest ja vabatahtlikust tööst.