PassLaPaz: Maagiline realism ptk 9: El Choro

Möödunud laupäeva õhtul varastati minult ära selle reisi suurim varandus - vana kulunud Samsungi nutifon. Telefon ise oli aeglane pann, kuid see sisaldas fotosid kolmepäevasest matkast El Choro inkade teel, mis kulgeb läbi puutumata looduse, rahvuspargi ja džungli. LOOMULIKULT oli mu Dropbox just siis täis saanud, nii et fotosid ei saanud sünkida internetti. Oleksin parema meelega kogu oma rahatagavara ära kaotanud, kui oma imeilusad National Geographicu väärilised pildid. Kuna fotosid minu teekonnast ei enam ei eksisteeri, püüan siin anda võimalikult elava pildi oma teekonnast - nii et kui tuleb isu pilte vaadata, siis loen hoopis reisikirjeldust. Ega Gerald Durrelli raamatutes ka illustratsioone väga pole, samas kujutad end tema kirjeldatud metsa (aga noh, ma pole muidugi nii hea jutuvestja ka).

El Choro on 75 kilomeetri pikkune iidne inkade tee, mida mägi- ja džungliasulate elanikud kasutavad ka tänapäeval. Teekond algab 4700 meetri kõrguselt La Cumbre mäetipust ning lõpeb 1300 meetri kõrgusel džunglitest ümbritsetud külas nimega Coroico. Nii et matkaja näeb sõna otseses mõttes läbilõiget Boliivia loodusest. Esimene päev möödub kõrgmäestikus ning pilvemetsades, teine päev tervenisti pilvemetsanõlvadel, kolmas aga subtroopilises džunglis ning kokaistandusi täis nõlvadel. Tee kulgeb läbi Cotapata rahvuspargi, kus esineb palju endeemilisi orhidee- ja linnuliike, samuti haruldasi imetajaid. Matkal pidasin ka reisipäevikut.

1. Päev. Asutasin end juba kell 8 hommikul turismibüroos kokku lepitud kohtumispaika. Minu matkakaaslasteks said Šveitsi tüdruk Seraina ja indiaanlasest giid Javier. Tavaliselt on muidugi grupid palju suuremad, aga praegu, nn "vihmasel aastaajal" ei ole kolmepäevased telkimismatkad väga populaarsed. Mulle selline väike seltskond tegelikult sobis pluss me ei kohanud ÜHTEGI turisti matkarajal, vaid ainult kompsudega ja eeslitega indiaanlasi. Kuigi maksin reisibüroos ekstra 10 eurot, et matkata ingliskeelse giidiga, läks tegelikkuses teisiti, sest Javier teadis inglise keeles vaid üksikuid sõnu. Samas rääkis ta kohalikku aimara keelt - kuna maapiirkondade elanikud sageli hispaania keelt ei räägigi, oli tore, et tõlk oli seltskonnas. Punkt kell 9 hakkasime 4700 meetri kõrguselt La Cumbre tipust alla jalutama. Esimesed 100 meetrit ei näinud ma rohelist laikugi, ainult karakaarad tiirlesid kivise maastiku kohal. Ühtäkki oli kõik plaksti roheline - mägiojad vulisesid ja laamad jalutasid ringi. Ma pole laamasid varem paitanud, mistõttu "Como te llamas?" nali tuli ära. Samuti ei ole ma nii gigantseid rohelisi mägesid näinud - seni Euroopas nähtud kõrged tipud on Kordiljeeridega võrreldes kõik munamäed. Kogu tee kulges inka-aegsel sillutisel ning siin-seal tee ääres võis näha inkade hoonete varemeid. Muide, kohalikud elanikud ööbivad mitmepäevastel rännakutel iidsetes majamoodustistes tänapäevalgi. Esimesel päev möödus kõige rahvarohkemalt - nägime koguni 1-2 indiaanlast tunni jooksul :). Lõunasöögi saime väikeses üksikus hütis tee ääres, mida valvas muldvana cholita. Javier ja hüti perenaine vestlesid omavahel aimara keeles ning otsustasin, et see keel on väga simsikeele moodi.

Ühtäkki avastasime, et pilved on meiega samal tasandikul ning vahepeal on põõsaste hulka ilmunud ka väikesed puud. Samuti nägin üha rohkem põnevaid tiivulisi ja määrasin linnuraamatu põhjal mitu toredat iibiseliiki. Iga 500 meetri järel muutus loodus üha lopsakamaks - ühtäkki ümbritses meid pilvemets, kust puude vahelt immitsesid suured valged kogud. Järgnevad tunnid möödusid udu sees. Kogu El Choro teekond vältab tohutu suure oru ümber; esimene päev kulges mööda oru serva (hunnitud vaated hiiglaslikele mägedele, mille peal kasvab pilvemets!!). Õhtu saabudes laskusime jõe äärde, kuhu oli väike laagrike püsti pandud. Selle "majahoidja" oli vanaldane cholita, kes pidevalt oma kanu taga ajas. Teisel kaldal oli argentiina hipide laagripaik, kusjuures pimeduse saabudes viisid nad läbi midagi ayahuasca-rituaali taolist. Meie hea giid Javier kokkas imemaitsva kahekäigulise õhtusöögi - kuidas ta oma tibatillukesest kompsust 3x3 toidukorda välja võlus, jääbki ilmselt saladuseks. Meid ümbritses paks pilvemets ning mustmiljon ööliblikat tiirles meie ümber, kusjuures mõnigi neist oli päris alustassi-suurune.

2. Päev. Hommikul asutasime end pilvemetsadest ümbritsetud jõe kaldalt teele. Mida hõredamaks muutus meie ümbert udu, seda rikkalikumaks muutus taimestik. Juba varahommikul hakkas kummitama "In the jungle, the mighty jungle, the lion sleeps toniigght" ning reisi lõpuni jorisesin seda laulu, kas siis mõttes või valjult. Suurejooneline org, ümbritsetud paksu metsaga kaetud hiiglaslike mägedega, oli kirjeldamatu. Taolisi vaatepilte olen seni näinud vaid BBC loodusdokkide droonidega filmitud kaadritest. Inimesi me tol päeval ei kohanudki, kui välja arvata vana indiaanlane, kelle hoovis me lõunatasime. Tema maja ümber kasvasid banaanipuud, samuti lendasid ümberringi suured tuvid. Laagriplatsile jõudsime juba kell 4 päeval, sest olime kiired tublid turnijad. Õhk oli vähemalt La Paziga võrreldes maru niiske ning kolmekümnekraadises kuumuses higistasin nagu saunas. Sel päeval oli mägedest laskumine kõige järsem, mistõttu õhtul laagriplatsil võis kuulda mõnusat ägisemist. Ka välikäimlasse nõudis suuremat pingutust, mistõttu kasutasime mägedes turnimiseks mõeldud teibaid ka niisama liiklemiseks. Vaade ööbimiskohast oli jälle hunnitu - seekord oli loodusel pakkuda banaanipuudest ümbritsetud vaade hiiglaslikule kanjonile. Pimedas oli natuke õudne, sest mets ümberringi krabises putukatest ja kilkide sirinast.

3. Päev. Ärkasime juba kell 6 hommikul pilkases pimeduses. Kui eelmistel päevadel möödus mäest alla kulgemine suuremate füüsilise pingutuseta, siis (parafraseerides kuulsat sõudjat), pidi seekord laskumisel appi võtma juba "hambad ristis käigu". Mitte jõupuuduse, vaid piimhapet täis jalalihaste tõttu. Kui tavaliselt on tõusud raskem osa matkadest, siis sel päeval oli vastupidi. Päeva esimese poole rada oli täpselt see, mis keskmise eurooplase mõistes on päris džungel. Lopsakad liaanid möllasid puude ümber, suurte puude tüved olid kaetud naljakate parasiittaimedega ning siin-seal olid männikõrgused sõnajalgtaimed, havisabad ja monsterad. Nägin maomõõtu nälkjaid ja valgete lillede kujulisi seeni, mis iseenesest võisid ka parasiitsed orhideed olla. Nahkhiirtest suuremad mitmevärvilised liblikad lendasid ringi ning maapinnal toimetasid lehelõikaja-sipelgad. Vahepeal oli päris hämar, nagu õhtu oleks varem kohale jõudnud. Kuna ilm oli sel päeval sajune, oli linnusugu võrdlemisi vaikne. Kuigi nägin linde-loomi loodetust palju vähem, olin ikkagi rahul - El Choro ei ole Amasoonia vihmamets või taoline rahvuspark, kus võid jaaguarile lihtsalt peale astuda. Nägin ainult ühte pärdikut, kelle määrasin oma teadmiste põhjal Azara ööahviks. Kohendasin kotipandlaid, kui vaatasin juhuslikult üles puude kohale. Suurte öökullisilmadega härra Nilsson jälgis mind, kuid pärast üürikest silmapilku ta haihtus. Pärast metsarada jõudsime kokaistanduste-nõlvadele, kus toimetasid suurte kompsudega indiaanlased. Kõik muutus rohkem tsivilisatsiooni-sarnaseks, sest kõikjal nägime onnikesi ning avokaado- ja mangopuid. Lõpuks jõudsime suurde asulasse (loe: ühe tänavaga külakesse), kust mitme transpordivahendiga jõudsime La Pazi. Teekond suurlinna oli kõrvulukustav elamus, sest liikusime mitu kilomeetrit ülespoole, läbi pilvede. Lõpuks tegime kolmekesi selfie ja läksime laiali.

Kokkuvõte: Kõige uhkem looduseelamus (ja ilmselt üldse reisielamus), mida seni olen kogenud. Ohvrid: lõhkikukutud teksad, ärakukkunud väikese varba küüned (mõlemal jalal!), vähemalt 7 marrastust ning kahepäevane liikumisvõimetus. Aga need on kõik nii mõttetud tühiasjad.
EDIT: Seraina lubas lahkesti omi fotosid siin sheerida. Ta pildistas küll mõned üksikud kaadrid, kuid pilt on pilt :)