Kolmapäev, 2. märts 2016

Maagiline realism, ptk 8

Mõni päev tagasi oli mul viimane tööpäev vabatahtlikuna. Seni pole ma oma tööst palju rääkinud, sest niii palju reisielamusi on olnud, et argipäeva jaoks pole ruumi jätkunud. Põhiliselt oleme lastega teinud käsitööd, lõpuks lisandusid ka inglise, portugali ja saksa keele tunnid. Saksa keele tund oli minu leivanumber, sest olen tüdrukutest ainus, kes seda valdab. Millegipärast meeldib siinsetele lastele saksa keel palju rohkem kui inglise keel - kui saadi teada saksa keele tundidest, lõi mõnel väikemehel silm särama. Pärast saksakeelsete väljendite ja värvide õpetamist olin paar tundi täiesti kõnevõimetu, sest kõik keeled olid segamini (eesti, inglise, saksa ja hispaania keel), nii et moodustasin kolmekeelseid lauseid stiilis "Ich want this tambien". Nii Mallasa lastekodu kui ka kesklinna päevakeskuse lapsed said väga armsaks, sest igaühel neist on omad huvid ja isikupärad. Tõsi, vahepeal olin päriselt peata kana, sest siinsed lapsed on hoopis teise temperamendiga ja meie mõistes hüperaktiivsed rüblikud. Neid oli raskem kontrollida ja tõtt-öelda keegi väga ei viitsinud seda teha ka. Vahepeal tahtsin minagi viieaastasete kombel end põrandal selili keerutada ja seosetult kisada. Viimase tööpäeva puhuks oli meil ülesanne õpetada lastele mõni oma kodumaa rahvatants. Minu poolt tuli lihtsustatud versioon kaerajaanist. Kuigi alguses ei saanud põngerjad üldse biidile pihta, siis lõpuks tuli maru toredasti välja. Viiimasel tööpäeval esinemist vaadates oli juba päris uhke tunne.
Pilte igapäevaelust:






Eelmisel nädalavahetusel sõitsime Tšiili väikelinna nimega Arica, mis asub Boliivia ja Peruu piiri kõrval ning kõigest 8h bussisõidu kaugusel La Pazist (8h = siinse elu mõistes äärmiselt ligidal). Kuigi Arica on mu sõprade jutu järgi paras Valga, meeldis see linn mulle niiiiii väga. Esimest korda elus olin kohas, kus on suured ookeaniäärsed rannad, palmid, rannapromenaadid ja muu komplekti juurde käiv. Kuigi oli 35 kraadi sooja, ei olnud mul üldse palav, sest ookeanilt tuli mönuus briis. Ka Boliivias on tegelikult taolisi linnasid (nt Santa Cruz) aga no mis teha, kui sinna ilma lennukita minna ei saa. 
Tšiillased räägivad kiiresti, kasutavad palju slängi ja asetavad lausetes rõhud lambistesse kohtadesse. Nii et tundsin end päris umbkeelsena, sest boliivlased räägivad aeglaselt ja täishäälikuid rõhutades. Kui Tšiili Melissa rääkis Boliivias aeglaselt ja selgelt, siis Aricas transformeerus ta tagasi tšiillaseks, nii et mul oli tõsiseid raskusi ta pajatustest aru saada.  

Bussijaamast hostelisse viis meid taksojuht, kelle firma viib Soomest ja Eestist turvast Tšiilisse. Onu olevat oma sõnul korduvalt Soomet külastanud, kuid Eestit veel mitte. Kahjuks ma rohkem ta pikast jutust aru ei saanudki, sest see oli tšiilikeelne. Pärast sõidu lõppu ütles taksojuht "Kiitos!", nii tore. Muide, siin lõunamaal on jumala tavaline, et taksojuhtidel pole aadressidest õrna aimugi. Ka mei tore taksojuht ei teadnud, kus meile vajalik tänav asub, nii et tuli möödujatelt küsida. Põnevust lisas nüanss, et absoluutselt kõik kodanikud, kelle käest juhiseid küsida, näitavad käega eri suunda. Kuigi pärast aitamist soovitakse kooris ilusat elu jätku ja kõike muud õnneks vajalikku, jõuad mingil hetkel hoopis võõrasse kohta. Lõpuks aga jõudsime hostelisse, mis osutus lõunaameerikalikult kulunud ja remonti vajav tarekeseks. Meid võttis vastu tore ja abivalmis keskealine abielupaar, kes ühtlasi olid öömaja omanikud. Nad tegid kogu töö hostelis kahekesti - koristasid, pesid pesu, valmistasid hommikusööki. Katkisest raadiost tuli jalgpallireportaaž ning pehmel kulunud diivanil magas koer. 

Kui meie vabatahtliku töö alguses kurtis Melissa kultuurišokki, ei saanud ma aru, mis  La Pazis nii kultuurišokeerivat on - üks ja sama Lõuna-Ameerika kõik! Aga Arica näitel võin öelda, et Tšiili erineb päriselt Boliiviast nagu öö ja päev. Arica tänavad läikisid puhtusest, liikluskultuur oli euroopalik (esimest korda pooleteise kuu jooksul lasi autojuht mind ülekäigurajal üle tee, selle asemel et tuututades üle su varvaste sõita) ja linnapilt oli organiseeritud. Aga noh, piiriäärne väikelinn ei esinda muidugi kogu riiki. Üldmulje Aricast oli nagu Napoli ja California vahepealne (ma pole kumbagi paika kunagi külastanud, ainult pilte ja filmijuppe näinud, hehe). Rannapromenaadil jalutasid või sõitsid rattaga Woody Alleni sarnased väärikad hipsteronud, kõikjal lauatasid rulatajad. Iga nurga peal võis kuulda latiinotümpsu ning inimesed tundusid äärmiselt elurõõmsad ja muretud. Ookeani kohal võis näha põnevaid haigruid ja karakaarasid. Minule hakkas Tšiili küll meeldima ning peas hakkas tiksuma plaan teha järgmine reis Tšiili ühest otsast teise - troopikast Patagooniani!








Eelnevalt olime välja uurinud, et Aricas randades toimub igal nädalavahetusel kontserte ja muusikafestivale. Sattusime poolkogemata festival/kontserdile Forever Metal 2016. Parasjagu oli kontserdi andmas kahjuks tundmatuks jäänud trash-metal bänd, kelle liikmed olid kõik tagumikuni juuste ja rannapükstega vihased onud. Lava oli suur nagu Positivusel ning helimees tegi üllatavalt head tööd. Mina nautisin laivi väga (trash metal pole kunagi minu teetass olnud, nii et see näitab laivi kvaliteeti) ja palju ei jäänud puudu, et oleksin moshpitiga ühinenud.



Kahjuks teised tüdrukud nii vaimustuses ei olnud, mistõttu otsustasime liikuda edasi järgmise lava juurde. Sealne südaöine peaesineja olevat Melissa üks lemmikbände Tšiilis. Bänd oli üsna tore - midagi hispaaniakeelse Sõpruse Puiestee ja Tanel Padari vahepealset. Järgmisel hommikul saatsime Melissa lennujaama ning ise loksusime bussiga tagasi La Pazi. Kahjuks jäi päev Aricas lühikeseks, sest ööbusse Tšiili ja Boliivia vahel ei eksisteeri. Piirivalve nimelt magab öösel. Muide, Tšiili bussifirmad pakuvad lõunasööki ja karastusjooke (Lux express,tee järgi :)). 
Teekond viis meid läbi Atacama kõrbe äärealade ja kuna buss peatusi ei teinud, ei näinud ma seda ilmaime lähemalt. Samas on linnuke kirjas - läbi bussi akna on üks kuulsat loodusnähtust pildistatud.







Kõige alumine pilt on tehtud Tšiili ja Boliivia piiripunktis - Tallinnast umbes 5 km kõrgemal :)

Nüüd on käimas viimane nädal ja aega tuleb otstarbekalt ära kasutada. Näiteks sõitsin eile täiesti iseseisvalt La Pazi lähedale mägikülla (ma lihtsalt ei viitsi vabal päeval linnas passida, kui mäed ja külakesed on 45 minuti kaugusel). Külastasin sealset loodusatraktsiooni Valle de las Animas't (tõlkes Hingede org). Arvestades tohutut energiat, mida paik omas, on nimi täiesti õigustatud. Valle de Las animas koosneb paljanditest, millest on erosiooni tagajärjel kujunenud orelitoru kujulised moodustised. Nägin mitut pistrikuliiki ja ning kirjusid värvulisi.







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar