reede, 11. märts 2016

Maagiline realism, ptk 10

Alljärgnev jutt on kirja pandud Lima lennujaamas (lendudel on 12h vahet). Lõbustan ennast õhkutõusvate lennukite ja ajatabeli jälgimisega ning annan endast parima, et igavusest mitte nõdrameelseks minna. (Hetke põnevaim küsimus on, kas esimesena tõuseb õhku 14.00 väljuv Amsterdami või Panama lennuk, ma panustan hetkel Panama peale.) Algul oli plaan ka Peruu pealinna Limasse kiigata, kuid selle eest peab siin 32 dollarit maksma – jääb ära, sest olen vaesunud turist. Pealegi ütlesid boliivlased, et Lima on lennujaamast kaugel, midagi erilist seal vaadata ei ole ning lisaks olevat tegu erakordselt kriminaalse linnaga. Nii et ei tasu riskida, seda enam, et näen oma indiaanikaabu, suveniirkampsuni ja seljakotiga eepiliselt turistilik välja. Lennujaamas valgeid turiste jälgides saab kohe aru, kes alles tuleb Lõuna-Ameerikasse ja kes lahkub. Esimesed näevad võrdlemisi pestud-kammitud välja ja näod on ootusärevad. Kodumaale naasejad on päikesest põlenud ja kannavad värvilisi kampsuneid, mütse ja muid totravõitu turistiaksessuaare. Sõin erakordselt kalli, aga see-eest maitsva traditsioonilise peruu salati (avokaado, traditsiooniline hapu juust, sibul, mais ja mingi hea kaste –nämm!).




Nüüd tuli meelde, et unustasin blogisse kirjutada ühest tähtsast Lõuna-Ameerika kultuuri osast – jalgpallist!!!! Enamik La Pazi (vara)teismelistest kuttidest näevad välja nagu Suarese või Ronaldo miniversioonid ning absoluutselt igal meestejuuksuri vitriinil on 3-4 aasta tagused fotod kuulsate jalgpallurite frisuuridega. La Pazis on 2 suurt jalgpalliklubi (Strongest ja Bolivar) ja see, kumba toetad, määrab seltskondlikult väga palju. Mija, minu host, on tulihingeline Strongest klubi toetaja ning tema nõbu on sealse noortekoondise väravavaht. Käisin 2x Strongest klubi mängu vaatamas, millest üks oli mingi suvakas koduliiga mäng ja teine Lõuna-Ameerika meistrite liiga mäng Venetsueela klubiga. La Pazi vutiväljak on maailma kõige kõrgem rahvusvaheline jalgpallistaadion ning isegi vähetähtsa koduliiga matšide ajal on staadion puupüsti rahvast täis. Mängude eel on staadioni ümbrus autodele suletud ning koha on sisse võtnud suveniiri- ja snäkimüüjad. Kõik minibussid on täis jalkasärkidega linnakodanikke. Ma ei tea, palju Eesti koondisel või klubidel fännilaule on, aga igatahes Strongesti fännidel on 34(!) laulu, mida mängude ajal täiest kõrist üüratakse. Ja seda teevad kõik, ka pükskostüümides äsja töölt saabunud väärikad daamid. Fännisektoris on trummipõrin ja kisa kõrvulukustav ning kui vastasmeeskond jokutab või keegi sealt vigastada saab, järgneb vilekoor ja vali sõim. Ja pärast mängu lõppu läheb iga fänn oma teed – isegi kakluse või rüselemise haisugi ei ole. “Ega me mingid locod argentiina vutifännid ole!!”öeldi mulle, kui kakluste kohta aru pärisin.  Miks Boliivia vutikoondist MM’idel ei näe? Seepärast, et siinne jalgpall on organiseerimata ja korrumpeerunud. Talente jaguvat küll, kuid väga raske olevat sellises kaoses MM’I väärilist koondist luua. Ma vastasin, et meil Eestis on vastupidi – asi tundub olevat normaalselt organiseeritud, kuid mängijaid nagu ei ole (parandage, kui ma eksin, aga võrreldes Boliiviaga tundub nii olevat J). Kui ütlesin, et MM’idel olen alati Lõuna-Ameerika meeskondade poolt (eriti Uruguay),  siis tõusin sotsiaalsel redelil mitme pulga võrra.



No ja oma eelviimasel päeval käisin turistigrupiga 5200 meetri kõrgusel Chacaltaya mäetipu otsas, sest leidsin reisiagentuurist soodsa viimase hetke pakkumise. Buss väljus kesklinnast kell pool 9 hommikul, mistõttu kogesin ühe ladina-ameerika suurlinna hommikuse tipptunni olemust – täiesti ÕUDNEEEEEEEEE! Äärelinnast on võimatu isegi taksot saada, rääkimata puupüsti täis minibussidest. Ma üldse ei imesta, miks näiteks Sao Paulo rikkurid kasutavad hommikuti tööle jõudmiseks helikoptereid. La Pazis liiguvad autod meetri võrra minutis ning närvide rahustuseks näpitakse profülaktika mõttes iga minuti järel signaalinuppu. Kuigi väljusin kodust kaks tundi enne turistibussi väljumist, hilinesin ikkagi ligi pool tundi - bussis tusased torbikud juba ootasid minu järel.  Mu reisikaaslased olid valdavalt saksa ja hollandi seljakotirändurid, sekka ka paar kanadalast. Retrokas buss sõidutas meid päris mäetipu külje alla, tee oli ülikitsas ja mitu korda oli tunne, et nüüd kukub buss küll alla. Chacaltaya juures oli 40-50ndatel kosmosejaam ning selle lähedal on märgatud maaväliseid jõude. Nõlval oli ajahambast puretud ja soiku jäänud hotell, mille seintel olid joonistused mägisportlastest ning mida valvas vana tutimütsiga indiaanlane. Ümbrus oli tühi, lumine ja külm ja meenutas igas mõttes “Hukkunud alpinisti hotelli” olustikku - ime veel ei Luarvik Luarvikut ei kohanud. Mäetippu ronimine võttis päriselt hinge kinni, sest nõlv oli järsk ja hapnikku oli väga vähe. Vaated olid see eest hunnitud, aga fotosid tegin ainult filmile. Nii kui torbikud mäe otsast alla jõudsid, algas lumetuisk, rahe ja kõige kõrvulukustavam äike, mida eales olen kuulnud, Jäime kolmeks tunniks lumevangi, mistõttu “Hukkunud Alpinisti” meeleolu süvenes. Indiaanlastest bussijuht ja giid andsid endast parima, et buss lumest liikuma saada ning ohtlikumad nõlvad sõidukorda saada. Lõunaameeriklastele omaselt ei selgitanud nad hetkeolukorda ning oma toiminguid,  millega olen 100% harjunud. Olin maru rahulik, kuid seda ei saanud öelda sakslaste kohta. Nad kirusid giide maapõhja ning olid päris ahastuses, et miks ei seletata rahvale, mis toimub. Ma olin esimestel nädalatel samasugune, kuid eneselegi märkamatult olen sellistes olukordades vägagi zen. Püüdsin reisikaaslastele selgitada, et te ju NÄETE, et tüübid tegelevad asjaga, rahu ainult rahu. Samas, kolmetunnine paus ühendas seltskonda:  mängisime kaarte, pidasime lumesõda ja mekkisime hollandi tüübi rummi.


Pärast “tohutut” kaost lumevangis viidi meid järgmise turistiatraktsiooni – Valle de la Luna ehk Kuuoru juurde. Valle de la Lunat nägin peaaegu iga päev lastekodusse tööle sõites, kuid külastada polnud veel jõudnud. Tegemist on erosiooni tagajärjelel moodustunud künkliku “kuumaastikuga” – pikad kitsenevad sambad tõusevad maast ning nende vahel on sügavad kuristikuaugud. Kuigi vaatepilt oli võimas, meeldisid mulle teised loodusnähtused rohkem, sest Valle de la Luna on puhtalt linnaservas asuv turistiatraktsioon – seal pole elusloodust, huvitavaid liike ega mägikülasid. Aga siiski worth to visit! Külalisteraamatusse oma nime ja kodumaad registreerides ütles administraator, et varem on seda kohta külastanud vaid 1 eestlane, ei teagi nüüd, kas uskuda või mitte.

Praegu olen Madridis. Muljetest räägin hiljem, praegu on tarvis jetlag välja puhata. 

Kuna mul eelmises postituses mainitud põhjusel mul matkapilte pole jagada, lisan fotosid oma viimase õhtu kokkamisest uue sõbranna, Priscilla, imeilusas uptowni kodus. Tegime humintat, mis kujutab endast purustatud maisist küpsetatud maiust. Imehea, kuid kahjuks meil vastavaid tooraineid väga ei ole :(



Rõdult avanes tore vaade :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar