Et keskhommikuks karnevalilinnas Oruros olla, alustasime päevakesega juba kell 6 bussijaamas. Sõit kulges armsalt, sest läbi une sai bussiaknast vaadata eesleid, kaktuseid ja mägede siluette. Kuna ühtegi boliivlast meiega seekord kaasas polnud, osutus karnevalilinnas orienteerumine päris suureks pähkliks, sest igal pool sagisid ringi karnevalikostüümides onud ja tädid ja puudu olid suunavad sildid jm liiklemist hõlbustav inventar. Lisaks osutus Oruro üsna inetuks linnaks, sest igal pool olid koledad poolelijäänud majalobudikud, tänavad olid prügiporised ja üldse oli vaatepilt väljaspool karnevalimelu maru trööstitu (võimalik, et keskmine Lõuna-Ameerika (väike)linn ongi taoline - ma ju ei tea, sest see on seni mulle teine linn siin). Õnneks olid siin toidud maitsvad ja odavad - näiteks sain korraliku boliivia stiilis rotiburksi ca 50 eurosendi eest. Ja minu lemmikutest - eksootilistest mahladest - ma parem ei räägigi!
Muidu oli karneval võimas, sest umbes kilomeetrise tänavalõigu peal tantsisid tuhanded inimesed boliivia rahvatantse, mida on kokku mitukümmend. Igal tantsul on oma sünnilinn, sajanditepikkune lugu ning kostüümidel oma tähendus. Kui eestlased on laulurahvas, siis boliivlased on kindlalt tantsurahvas. Nii et pole mingi ime, et boliivlased peavad karnevali oma auks ja uhkuseks - nagu meil on Laulu- ja tantsupidu. Üht tantsu (caporales) oskan juba ise ka natuke tantsida. Üldse on tore, et viimane kui üks boliivlane, kellega ma tantsudest ja iidsetest traditsioonidest rääkinud olen, teab kõikide tantsude või indiaanlaste sümboleid une pealt. Ega karnevalist muud juttu polegi, näitan parem pildis ja helis:
Jaanipäevameeleolu oli sel pikal nädalavahetusel tugev, sest üsna palju nägin lausjoomist ja läbu. Kui meil on taoliste suurürituste puhul appi kutsutud sinised Toi-Toi putkad, siis siin ajasid inimesed südamerahus oma asju karnevalitänavatel. Ka minu võõrustajad on öelnud, et viimasel ajal on karneval paljudele lihtsalt ettekääne end tarakaniks juua. Nii et võib-olla veel üks ühine asi eestlaste ja boliivlaste vahel. Karnevalimöll oli kokkuvõttes lahe, aga kohalike kiidulaulu põhjal ootasin muidugi enamat. Ja pilet oleks võinud odavam olla - 19 euro eest kitsal ja porisel tribüünil tantsimist vahtida oli liig, eriti siinse hinnataseme juures.
Karnevali ajal on veel üks traditsioon - pidev spontaanne VEESÕDA!!. Enamik veesõdalastest on muidugi lapsed ja pubekad, aga siin-seal nägin ka lapsemeelseid täiskasvanuid veepüstolite -ja pommidega. Kuna meie pühapäevane Coroico sõit jäi teeolude tõttu ära, läksin veehuviliste pereliikmetega hoopis veesõda pidama San Migueli linnaossa. Karnevali ajal tasub olla ettevaatlik, sest nii mõnestki autoaknast võib veepomm- või juga kaela lennata. Seda üldiselt heaks tooniks ei peeta, sest veesõda on ikka neile, kes ise tahavad märjaks saada. Aga ikkagi, kui nägin autoaknast mõnd veepüstoliga kavala näoga kodanikku, sai ta minugi käest korraliku sahmaka. Kogu auto (sh ka istmed) olid pärast veesõda vahtu ja vett täis. Ja tuju oli maru hea!
Esmaspäeval külastasime Tiwanakut. Vahetult enne ekskursiooni avastas mu pererahvas, et mul on A-negatiivne veri, mis on siin üliharuldane. Nimelt on neil haiglas raskes seisus vana sugulane, kellel mu verd oli hädasti tarvis. Nii et varahommikul enne Tiwanaku ekskursiooni viidi mind vormelikiirusel verekeskusesse verd annetama. Kahjuks saan kasulik olla alles paari nädala pärast, sest mu veri pole siinse hapnikupuudusega veel harjunud.
Niisiis Tiwanaku - iidse inkade-eelse tsivilisatsiooni varemeid (3800 m merepinnast!). Esimesed leiud pärinevad aastast 1500 eKr, inkad vallutasid selle alles 1200 pKr. Paljud teadlased arvavad, et Tiwanaku kultuur on koguni 14 000 aastat vana. Varemed asuvad nn altplanol - väga kõrgel asuval tasandikul, kus on kogu aeg tuuline ja jahedavõitu. Samal tasandikul asuvad ka Oruro ja Potosi linnad ning Titicaca järv. Tänaseks pole Tiwanakust enam palju järgi, sest konkistadoorid kasutasid sealset kivi ja kulda omal otstarbel. Lahke indiaanlasest giid rääkis tarka hispaaniakeelset juttu, millest sain aru ca 30%, nii et puudujääv info tuleb mul internetist järele vaadata. Kõrgel-kõrgel sain näkku ka päikese- ja tuulepõletuse, kuigi ilm ei olnud teab mis palav. Vallidesse oli end sisse seadnud sadakond inkarähni, kes esmapilgul meenutavad ülekasvanud kollast jäälindu. Nad olid mõnusalt uimased ja paksud, nii et neid oli päris lihtne jälgida. Kohalikus väikeses külas oli ka kaks restorani, mis erinesid nagu öö ja päev - üks oli viimseni vuntsitud ja turistihindadega (praad 7-9 euri), teine vähe kulunum, ent autentne kohalike külaelanike söökla. Loomulikult läksime viimasesse, kus sain pooleteise euro eest korraliku lõunasöögi.
Alates päevast, mil mu kõrgusehaigus üle läks, olen nuianud matkakest mägedesse või niisama loodusesse. Eile sai plaan teoks ja, nagu öeldakse, süües kasvab isu. Ma jalutaksin iga päev mõnda mäetippu, kui ainult saaks!
Niisiis vallutasime eile La Pazi külje all oleva mäe nimega Muela de Diablo (Kuradihammas eesti keeles). Kuigi tipu kõrgus on ligi 3800 meetrit, oli tõusu kõigest ühe järsu kilomeetri võrra, sest alustasime ca 2800 meetrilt. Muide, juba esimesel päeval jäi see mägi oma omapärase kujuga mulle silma:
Sõitsime ühistranspordiga piirkonda, kus lõppeb La Paz ja algavad mägikülad. Kant oli üsna trööstitu, kuid eespool sinetavad mäetipud varjutasid selle. Teekonna algus oli pikk ja igav, sest räpased külad muutusid pikapeale üksluiseks ja tüütuks - kuni nägime ühte väikest veoautot. Kohalikud noored palusid indiaanlasest juhilt luba autokastis sõiduks ja mõeldud-tehtud. Mulle oli see üks ärevamaid autosõite üldse, sest külad asendusid õige pea kitsa serpentiin-mägiteega, all kuristik. Mu matkakaaslased kilkasid rõõmust, seistes püstijalu autokastis ja tehes selfiesid - samal ajal kui ma surmtõsise näoga käepidemest kinni hoidsin. Autosõit lõppes alles päris mägedes, kus paiknesid siin-seal üksikud talud. Hoovides valitses jaanipäevameeleolu, kusjuures osasid vaadates oli tunne, nagu pidu oleks tõepoolest kestnud viimased 5 päeva. Kõikjalt hõljus lõkke- ja laamaliha lõhn, cholitad tantsisid ning mustmiljon põnevat värvulist tahtsid määramist. Siin-seal lendasid mägikarakaarad, kes on siinsed levinuimad röövlinnud.
Ühe aimarakeelse perekonna hoovi väravas ilutses lehmapea - see pidavat halva energia majapidamisest eemal hoidma. Taamal on veel vallutamata mägi. 
Boliivia jaanipäev.
Paar tundi enne mägedevallutust.
Puhkama peab ka!
Üldiselt möödus mäkketõus suurema vaevata, kuni jõudsime Muela de Diabloni - alles siis läks päriselt turnimiseks kaljulõhede vahel. Viimased fotod on tehtud kahjuks enne tippu jõudmist, sest lõpuks tuli kotid alla jätta ja niisama edasi punnitada. Ega me kõige-kõrgemasse tippu ei jõudnudki - ees laiutas sile kaljusein ja tarvis oleks olnud erivarustust. Aga need olid kõigest üksikud meetrid. Pärast Diablot ronisime ka ühe väiksema nimetu tipu otsa, kust avanes hunnitu vaade La Pazile. Võimaaas!
Larissa Brasiiliast.
Vaade nimetu mäetipu otsast I
Vaade nimetu mäetipu otsast II (mõlemad pildid töötlemata-croppimata)
La Paz on seni kõige kontrastiderohkem linn, mida näinud olen. Suur osa kesklinnast ja minu kodupiirkond on väga ilusad ja vuntsitud - siin rohkelt sakslasi tänavatel näinud ja rohkem saksalikku kohta annab La Pazist otsida. Ja siis on räpased ja vaesed piirkonnad, kuhu mul ei soovitata üksinda jalutama minna ja mis meenutavad rohkem mingit kolmanda maailma riiki. Panen siia video El Altost, mis möödasõidul meenutab rohkem mingit indiasarnast kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar