Reis algas laupäeva varahommikul väikesest bussijaamast surnuaia lähistel. Eksisime algul kõrvaltänavasse, kus müüdi-meisterdati boliivia rahvarõivaid ning nende juurde käivaid peakatteid. Küsisime teed väikeses putkas ÜLIILUSAID kaabusid-kübaraid meisterdavalt vanahärralt. Kui ma ta peakatteid kiitsin, siis teatas onu kuldhammastega naeratuse saatel, et ta on selles samas putkas juba 35 aastat kübaraid meisterdanud ning tema poeg võtab kunagi ameti üle. Nii et kui mul reisi lõpus veel raha üle on, ostan onu putkast ühe kihvti kaabu (mis siis, et analoogse kübara võib leida ka H&M'ist).
Bussijaamas hõikasid bussijuhid-piletimüüjad üksteise võidu "A CopacabaaanAAA, CopacabaaanAAA". Igaüks teatas täiesti erineva piletihinna. "Miks te oma pileteid 45 boliviaanoga müüte, kui äsja välja sõitnud buss 30nega müüs", küsisime ühelt piletimüüjalt. Müüja vastas silmi pööritades, et nagunii enne pärastlõunat ühtegi bussi ei välju, nii et peate 45ega leppima. Tema selja taga oli suur plakat, mis teatas, et bussid Copacabanasse väljuvad iga päev pooletunniste vahedega. Lõpuks leidsime normaalse diili ning sõit võis alata. Sõiduteed Boliivias on erinevad - on selliseid, mis põrutavad siseorganid keha küljest lahti, kuid mõned on jällegi väga siledaks remonditud.
Copacabana on turistilinn Titicaca järve ääres. Titicaca asub Peruu ja Boliivia vahel ning on Lõuna-Ameerika suurim järv. Ühtlasi on tegu maailma kõige kõrgema laevatatava järvega - see asub 3800 meetri kõrgusel mägede vahel. Karnevalimeeleolu pole Boliivias veel lõppenud, mistõttu igas teeäärses külas käis korralik simman. Poolel teel pidime bussist väljuma, sest ees oli järvesopp: reisijad paigutati mootorpaatidesse ja buss viidi hiiglasuurt kapiust meenutaval alusel üle veekogu. Mootorpaate sõitis väikese sopi peal mitukümmend - kui samasugust vaatepilti oleks Euroopas nähtud, oleks keegi naljahammas kindlasti mingi lollaka pagulasenaljaga hakkama saanud, kuid siin taolised mured puuduvad.
Sedasi viidi bussid üle vee.
Kohe, kui astusime Copacabanas bussi pealt maha, sain aru, et siia linnakesse PEAB kunagi uuesti tulema. Kogu linn oli paksult täis seljakotituriste vanuses 20-35. Tunne oli nagu kõikide maailmarändurite staabis, sest kõigil oli ühesugune õnnis teekonnal kulgemise nägu peas. Kuna kõik rändurid olid äärmiselt suhtlemisaltid, tegime tutvust toredate inimestega, keda suure tõenäosusega ei kohta enam kunagi. "Tere, kust pärit oled, mis riigid oled läbi käinud, kuhu edasi rändad, millal su teekond lõpeb?" stiilis kulges tavaline vestlus. Copacabana on kõigile mugavaks tehtud - iga nurga peal olid vigaste inglisekeelsete siltidega hostelid, söögikohtades pakuti Caesari salatit, pizzat ja muud rahvusvahelist (igavat) toitu. Ööbisime funkylt kirevas seljakotirändurite hostelis, kust avanes lõunamaine vaade järvele ja Copacabana katustele-pesunööridele. Raadiost mängis bossanoova ja ma otsustasin, et tegelikult on see päris tore muusikastiil.
Bia Brasiiliast.
Kuigi Copacabana elatub ilmselgelt ainult turismist, ei ole linn kaotanud ehedust - tänavatel jalutasid laamad ning õhtusel karnevalisimmanil oli peaväljakul mustmiljon tantsivat indiaanlast (ja mõned uudistavad turistid, kes mõjusid üritusel kontvõõrastena:)). Indiaanlastel on komme õlletopsist viimane lonks Pachamamale ehk emakesele maale kallata. Tantsuplatsil vohava õlleleha põhjal leidsin, et tänaseks on seltsimees Pachamamal ammu meri põlvini.
Järgmisel päeval sõitsime valge mootorpaadiga Isla de Solile ehk Päikesesaarele, mis on suurim Titicaca järvel. Peale meie vabatahtlike kamba olid paatkonnas veel tšiili seljakotituristid ja brasiilia geoloog. Juba sõidu algul vennastusime uute tuttavatega ja veetsime päevakese ühise seltskonnana. Peas hakkas muidugi mängima Hercule Poirot'i stsenaarium, kus rahulikult algaval paadiekskursioonil hakkavad toimuma intriigid ning üks tegelastest on mõrvar. Nii kahju, et jalutamiseks oli aega vaid 3 tundi, sest saar pakub vaatamisväärsusi antropoloogia- ,ornitoloogia- ja botaanikahuvilistele. Järgmisel korral, mil Isla de Sol'i külastan (juhtub kindlasti!), võtan kaasa telgi, installin ennast randa ning matkan KOGU saare läbi. Valgel liivarannal oli mõnus festivalimeeleolu, sest hipidest turistid loopisid taldrikut ja mängisid kitarri. Muidu pääses peamiselt vaid turistidele mõeldud jalutusradadele - mis on mõistetav, sest vastasel juhul oleksid saareelanike põllud-peenrad-hoovid turistihorde täis.
Murphy seaduse kohaselt sai mul enne Isla de Soli külastamist telefon tühjaks ja kaameral film täis. Nii et piltide nägemiseks tuleb natuke kannatust varuda.
Ja õhtul sõitsime bussiga La Pazi tagasi - täiesti juhuslikult olid samas bussis meie uued tuttavad paadiekskursioonilt. Siin on kombeks bussides kõlaritest valjult cumbiat, reggatoni ja muud latiinotümpsu lasta, nii et tagasihoidlikust plaanist tukkuda ei tulnud midagi välja. Seda enam et mu reisikaaslased üürgasid lauludele kaasa (valjult).
Eile oli mul juubel ja kell kaheksa äratati mind koogikese ja lauluga (nii armas). Pärast tööpäeva lõppu kogunesime kaasvabatahtlike ja AIESECi liikmetega minu häärberisse, et süüa pizzat ja nautida veini. Brasiilia tüdrukud meisterdasid brasiilia magustoidu (vääga kleepuv, magus ja hea) ning caipirinha-kokteile. Nii et juubilarile igati vääriline peoke. Päris sünnipäevakingiks pean aga väljasõitu Salar de Uyunisse - maailma suurimale soolatasandikule!
Lõpetuseks lisan pilte oma nunnust kodulinnaosast Achumanist.
...ja niisama tähelepanekuid La Pazist
Turg San Pedro linnaosas, kust minu perekond toiduvarud ostab
Kuigi Copacabana elatub ilmselgelt ainult turismist, ei ole linn kaotanud ehedust - tänavatel jalutasid laamad ning õhtusel karnevalisimmanil oli peaväljakul mustmiljon tantsivat indiaanlast (ja mõned uudistavad turistid, kes mõjusid üritusel kontvõõrastena:)). Indiaanlastel on komme õlletopsist viimane lonks Pachamamale ehk emakesele maale kallata. Tantsuplatsil vohava õlleleha põhjal leidsin, et tänaseks on seltsimees Pachamamal ammu meri põlvini.
Kohalike pidustused päeval ja õhtul.
Järgmisel päeval sõitsime valge mootorpaadiga Isla de Solile ehk Päikesesaarele, mis on suurim Titicaca järvel. Peale meie vabatahtlike kamba olid paatkonnas veel tšiili seljakotituristid ja brasiilia geoloog. Juba sõidu algul vennastusime uute tuttavatega ja veetsime päevakese ühise seltskonnana. Peas hakkas muidugi mängima Hercule Poirot'i stsenaarium, kus rahulikult algaval paadiekskursioonil hakkavad toimuma intriigid ning üks tegelastest on mõrvar. Nii kahju, et jalutamiseks oli aega vaid 3 tundi, sest saar pakub vaatamisväärsusi antropoloogia- ,ornitoloogia- ja botaanikahuvilistele. Järgmisel korral, mil Isla de Sol'i külastan (juhtub kindlasti!), võtan kaasa telgi, installin ennast randa ning matkan KOGU saare läbi. Valgel liivarannal oli mõnus festivalimeeleolu, sest hipidest turistid loopisid taldrikut ja mängisid kitarri. Muidu pääses peamiselt vaid turistidele mõeldud jalutusradadele - mis on mõistetav, sest vastasel juhul oleksid saareelanike põllud-peenrad-hoovid turistihorde täis.
Murphy seaduse kohaselt sai mul enne Isla de Soli külastamist telefon tühjaks ja kaameral film täis. Nii et piltide nägemiseks tuleb natuke kannatust varuda.
Ja õhtul sõitsime bussiga La Pazi tagasi - täiesti juhuslikult olid samas bussis meie uued tuttavad paadiekskursioonilt. Siin on kombeks bussides kõlaritest valjult cumbiat, reggatoni ja muud latiinotümpsu lasta, nii et tagasihoidlikust plaanist tukkuda ei tulnud midagi välja. Seda enam et mu reisikaaslased üürgasid lauludele kaasa (valjult).
Eile oli mul juubel ja kell kaheksa äratati mind koogikese ja lauluga (nii armas). Pärast tööpäeva lõppu kogunesime kaasvabatahtlike ja AIESECi liikmetega minu häärberisse, et süüa pizzat ja nautida veini. Brasiilia tüdrukud meisterdasid brasiilia magustoidu (vääga kleepuv, magus ja hea) ning caipirinha-kokteile. Nii et juubilarile igati vääriline peoke. Päris sünnipäevakingiks pean aga väljasõitu Salar de Uyunisse - maailma suurimale soolatasandikule!
Lõpetuseks lisan pilte oma nunnust kodulinnaosast Achumanist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar