21. veebruaril toimub Boliivias referendum - kas president Evo Morales võiks oma ametiaega pikendada 20 aastani või on aeg uue presidendi jaoks? Kõik, kellega ma sel teemal rääkinud olen, valivad kindlalt "NO!", sest nagu varasemas postituses öeldud, on president liiga kauaks kopitama jäänud ja pealegi leidub uusi entukaid presidendikandiaate. Arvatavasti valib enamik rahvast "EI", kuid täiesti võimalik, et tulemused "kallutatakse" "JAH" poole. Sellisel juhul võib öösel linnas mässuks minna ja üleüldse soovitati mul referendumipäeva õhtupoolikul kesklinna vältida. Kuigi 21.veebruarini on veel aega, on juba praegu kesklinnas pinev meeleolu. Plaza Vicentenariol (väljak, kus toimus ka Global Village) on püsti pandud lava, kus iga päev keelitatakse valjuhäälset "EI" poolt hääletama: esinevad bändid, peetakse emotsionaalseid kihutuskõnesid, õhtuti lastakse rakette. Telekast näitab iga 5 minuti tagant presidenti ja tema heategusid. Tänavanurgad on täis grafiteid, mis peibutavad vastavalt "Jah" või "Ei" hääletama. Kes on näinud Tšiili filmi "NO!", aimab enam vähem, mis meeleolu hetkel valitseb.
Lisaks valimismöllule protestivad kohalikud rekkajuhid valitsuse kehtestatud maksude vastu. Selleks on nad riigi olulisemad piiripunktid ja maanteed ära blokeerinud. Kohati on protest vägivaldseks kiskunud, mistõttu on pidanud sekkuma ka sõjavägi. Kogu see asi ajab mul meele mustaks, sest just sel nädalavahetusel plaanisime ringi reisida. Eelolev nädalavahetus kestab reedest kolmapäevani, sest aset leiab suur karneval Oruro-nimelises linnas. Neil päevil elab kogu riik karnevali- ja tantsurütmis. Karnevalilt edasi plaanisime minna Coroico-nimelisse linna, aga kõik plaanid võivad protestide tõttu aia taha minna. Samas, minu pererahvast jätavad meeleavaldused üsna külmaks ja viimastel päevadel muud jututeemat polegi kui Oruro karneval. "JAA, AINULT 3 PÄEVA KARNEVALINI JUHEEIII, PIDUUU!!!", juubeldavad mu pereliikmed, samal ajal kui telekast näidatakse ärevaid kaadreid protestidest La Paz-Oruro maanteel. Võib-olla hindan olukorda tegelikust dramaatilisemaks just päevauudiste tõttu, sest uudistesaate ülesehitus on midagi muud, kui Aktuaalses Kaameras. Igat uudist (st isegi mingit suvalist korterivargust) saadab (ooperi)meloodia ja montaaž, mida tavaliselt näeb krimiseriaalide hooaja lõpuosades. Ka uudisteankru žestid ja hääletoon kütavad pinget üles ning üldse armastatakse infot edastada emotsionaalselt ja dramaatiliselt.
Kas ja kuidas saab toimuma mu nädalavahetuse-reis, selgub järgmises postituses. Hetkel tean, et paljud protestijad on maanteedelt juba lahkunud, sest tahtvat ise ka Oruro karnevalilt osa võtta. Nii et lootust on.
Ka muid proteste olen kesklinnas täheldanud. Näiteks üleeile protesteerisid aastatetaguste diktatuuri ohvrid valitsuse vastu - soovitakse rahalisi kompensatsioone ja muid hüvesid.
Kas ja kuidas saab toimuma mu nädalavahetuse-reis, selgub järgmises postituses. Hetkel tean, et paljud protestijad on maanteedelt juba lahkunud, sest tahtvat ise ka Oruro karnevalilt osa võtta. Nii et lootust on.
Ka muid proteste olen kesklinnas täheldanud. Näiteks üleeile protesteerisid aastatetaguste diktatuuri ohvrid valitsuse vastu - soovitakse rahalisi kompensatsioone ja muid hüvesid.
Keda huvitab Boliivias ja üldse Lõuna-Ameerikas ühiskonnas toimuv, sellel soovitan vaadata filmi "Keelatud vihm" ("Tambien la lluvia"). Sarnased protestikaadrid on uudistes ka praegu, kuigi filmis käsitletav "veesõda" on nüüdseks läbi.
Paljud on küsinud, kuidas on siin lood Zika viirusega. Asi on väga lihtne - Boliiviasse pole viirus veel jõudnud ning kui jõuabki, siis La Pazi kindlasti mitte. Nii kõrgel (3500 m) sääski ei elagi, pealegi on praegu liiga kuiv ja külm sääskede jaoks. Madalamates paikades ja linnades peab seega käbens ära käima, enne kui viirus kohale jõuab.
Mõni päev tagasi käisime Boliivia kaasaegse kunsti muuseumis. Pildistada seal ei lubatud, kuid salaja mõne klõpsu ikka tegin. Üldiselt oli sealne kunst päris nauditav, aga arvamused piltide osas läksid meil lahku. Mulle väga meeldinud Lõuna-Ameerika ajalugu kujutavad maalid olid kohalike meelest tüütu klišee. Samas jätsid mind täiesti külmaks USA popkunsti matkivad pildid värviliste klounide ja muu taolisega - just need olid mu kaasvabatahtlike lemmikud.
Hispaania keel edeneb jõudsalt, aga kuna olen ikkagi algaja, saab palju nalja. Näiteks seletasin midagi kurkidest (kurk=pepino), aga kasutasin sõna "pepino" asemel "pepito". Pepito on aga üks hispaaniakeelne multikategelane. Algul ei saanud keegi aru, mida ma jampsin, hiljem muidugi naerdi kõht kõveras. Sedasi saingi endale hüüdnimeks Pepita (ehk siis naissoost Pepito). Või siis ükskord räägiti midagi neljapäevastest plaanidest. Neljapäev on hispaania keeles "jueves" (hääldad hueves). Mina aga arvasin, et tüübid räägivad munade söömisest, sest kuulsin pidevalt sõna "huevos" ehk "munad".
Pilte kesklinna kohtadest, kus igappäevaselt ringi liigun. Alumisel pildil on üks La Pazi sümboleid - vaade Illimani mäele.
Ma ei jõua ära oodata, millal on mul aega sõita mõnda Amasoonia rahvusparki! Lõuna-Ameerika on teatavasti üks linnurohke paik ja kangesti tahaks juba põnevaid liike näha. Linnast natuke väljas mägedes on jalutusradasid palju ja paari neist olen külastanud, loomulikult ilma kaamerata:(. Lindudest seni nii palju, et varblaste asemel on siin ilusates värvides ja toreda lauluga aedsidrikud, samuti on palju tillukesi värbtuvisid. Lisaks laulavad aedades ülipirakad mustad rästad, keda ma veel pole jõudnud määrata. Õhtuti võib mägede vahel näha röövlindusid, kellega pole samuti veel jõunud tutvuda. Mulle usaldati täna Boliivia linnumääraja, nii et loodetavasti jõuab kohalikku linnusugu ka tundma õppida.
Postituse lõpetuseks räägin 2 pöörasest nähtusest, millest ei osanud enne siia tulekut undki näha.
1. Orvukonteinerid! Nimelt tegutseb kesklinnas nunnaklooster, mille juurde kuulub ka orbudekodu. Orbudekodu tänavapoolses seinas on luuk-riiul (meenutab suuremat antiikset taaraautomaati), millele saad oma pambu asetada. Kangi keerates pöördub luuk teistpidi seina sisse (st. kloostrisse) ja oledki imikust prii. Enam pole orvuluukide kasutamine nii populaarne, kuid veel paarkümmend aastat tagasi oli kloostriseinas 3 konteinerit, mille sees olid pidevalt beebid. Mul seadmest pilti pole, kuid kogu süsteem oli nagu kusagilt süngest muinasjutust või pahade laste hirmutamislugudest.
2. Kujutage ette unenäolist vaatepilti, kus Tallinna tänavatel jalutavad inimesed, hapukoorepakid hambus. Selline nähtus on siin TÄIESTI tavaline. Igas kioskis müüakse hapukoorepaki-sarnastesse pakikestesse villitud jogurtikesi. Sellelt hammustatakse nurk ära ning auguga koht asetatakse hambusse. Ja siis tehakse oma igapäevaseid toimetusi edasi, aeg-ajalt pakist jogurtit imedes. Kui ma esimest korda nägin portfelliga ametnikku minibussi sisenemas, pakike hambus, arvasin et tal on mingi puue ja et ta ei saa käsi kasutada. Hiljem täheldasin tänavatel samasuguseid tegelasi. Teinekord on päevakeskuses mõnel põnnil 2 tundi jogurtike suus. Mina sedasi jogurtit nautinud veel pole.
Veel üks koer minu perekonnast - Jacob, kelle üks lapsevanem on Yorkshire terjer, teine teadmata.
Hispaania keel edeneb jõudsalt, aga kuna olen ikkagi algaja, saab palju nalja. Näiteks seletasin midagi kurkidest (kurk=pepino), aga kasutasin sõna "pepino" asemel "pepito". Pepito on aga üks hispaaniakeelne multikategelane. Algul ei saanud keegi aru, mida ma jampsin, hiljem muidugi naerdi kõht kõveras. Sedasi saingi endale hüüdnimeks Pepita (ehk siis naissoost Pepito). Või siis ükskord räägiti midagi neljapäevastest plaanidest. Neljapäev on hispaania keeles "jueves" (hääldad hueves). Mina aga arvasin, et tüübid räägivad munade söömisest, sest kuulsin pidevalt sõna "huevos" ehk "munad".
Ma ei jõua ära oodata, millal on mul aega sõita mõnda Amasoonia rahvusparki! Lõuna-Ameerika on teatavasti üks linnurohke paik ja kangesti tahaks juba põnevaid liike näha. Linnast natuke väljas mägedes on jalutusradasid palju ja paari neist olen külastanud, loomulikult ilma kaamerata:(. Lindudest seni nii palju, et varblaste asemel on siin ilusates värvides ja toreda lauluga aedsidrikud, samuti on palju tillukesi värbtuvisid. Lisaks laulavad aedades ülipirakad mustad rästad, keda ma veel pole jõudnud määrata. Õhtuti võib mägede vahel näha röövlindusid, kellega pole samuti veel jõunud tutvuda. Mulle usaldati täna Boliivia linnumääraja, nii et loodetavasti jõuab kohalikku linnusugu ka tundma õppida.
Postituse lõpetuseks räägin 2 pöörasest nähtusest, millest ei osanud enne siia tulekut undki näha.
1. Orvukonteinerid! Nimelt tegutseb kesklinnas nunnaklooster, mille juurde kuulub ka orbudekodu. Orbudekodu tänavapoolses seinas on luuk-riiul (meenutab suuremat antiikset taaraautomaati), millele saad oma pambu asetada. Kangi keerates pöördub luuk teistpidi seina sisse (st. kloostrisse) ja oledki imikust prii. Enam pole orvuluukide kasutamine nii populaarne, kuid veel paarkümmend aastat tagasi oli kloostriseinas 3 konteinerit, mille sees olid pidevalt beebid. Mul seadmest pilti pole, kuid kogu süsteem oli nagu kusagilt süngest muinasjutust või pahade laste hirmutamislugudest.
2. Kujutage ette unenäolist vaatepilti, kus Tallinna tänavatel jalutavad inimesed, hapukoorepakid hambus. Selline nähtus on siin TÄIESTI tavaline. Igas kioskis müüakse hapukoorepaki-sarnastesse pakikestesse villitud jogurtikesi. Sellelt hammustatakse nurk ära ning auguga koht asetatakse hambusse. Ja siis tehakse oma igapäevaseid toimetusi edasi, aeg-ajalt pakist jogurtit imedes. Kui ma esimest korda nägin portfelliga ametnikku minibussi sisenemas, pakike hambus, arvasin et tal on mingi puue ja et ta ei saa käsi kasutada. Hiljem täheldasin tänavatel samasuguseid tegelasi. Teinekord on päevakeskuses mõnel põnnil 2 tundi jogurtike suus. Mina sedasi jogurtit nautinud veel pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar