Maagiline realism, ptk 2

Esmaspäeval oli mu esimene tööpäev vabatahtlikuna. Minu tööpäevad näevad välja nii: hommikul kell 10.00-13.00 tegelen orbudekodu lastega Mallesa-nimelises maalilises mägikülas. Kuuldes sõnapaari "Orbudekodu Boliivias", ei kangastu just kõige meeldivam vaatepilt, kuid tegelikult on kõik väga armas. Süsteem on umbes sama, nagu meil Maarjakülas. Orbudekodu lastel on "perekond" koos "emaga", majakesed on vuntsitud ja kenad, lapsed hästi riides ja üldse pestud-kammitud. Esimesel päeval oli mul päris raske, sest hispaania keelt räägin ju vähe ja lapsed võõrastasid mind. Kuna teised vabatahtlikud suhtlesid nendega kenasti hispaania keeles, oli eriti totter tulnuka-tunne. Aga pärast kolmandat tööpäeva on lapsed juba sõpsiks saanud, kusjuures nad on südameasjaks võtnud mulle hispaania keele õpetamise. Üldse on nad üsna andekad ja vaimukad ning mitu korda on nad suutnud mind oma otsekoheste ütlemistega naerma ajada. Üks väikemees tuleb raudselt teatrikooli saata, sest oma matkmise ja näoilmetega teeb isegi Piusidele ära :) Üle päeva on lastel käsitöö-päev, tantsimis-päev ja teatripäev. Täna oli käsitöö-päev, kus õpetasin tüdrukutele lumehelveste väljalõikamist ja neist peaehete tegemist. Ja päeva lõpuks kingiti mulle selline postkaardike:

Pärast kolmetunnist töötuba lastekodulastega läheme vabatahtlikega kesklinna lõunale ning seejärel veedame paar tundi laste päevakeskuses, mis tegeleb "lapstööjõu"-laste rehabiliteerimisega lapsepõlve - nad mängivad seal kaarte ja arvutimänge ning veedavad igati normaalset lapsepõlve. Boliivias on väiksed lapsed varakult tööle pandud, nii et peaaegu igas väikses poes (neid on palju!) on leti taga mõni väikemees, samuti müüvad lapsed tänavanurkadel puuvilju ja muud kraami. Päevakeskuse-lapsed on teistsugusemad kui lastekodus - üsna räbalalt riides ja mitte eriti suhtlemisaltid, kohati isegi autistlikud (mis on normaalne, kui sind juba imikuna pannakse raha lugema). Nende tegelastega pole ma ühist keelt veel leidnud, kuigi täna tegin juba kenasti edusamme.

Nagu eelmise postituse lõpus öeldud, tabas mind esimestel tööpäevadel kultuurišokk. Esiteks pean nüüdsest linnapeal omapäi hakkama saama - kuigi Mijaili perekond on väga lahke, ei saa nad iga päev sohvrit mängida. Alles esimesel tööpäeval sain aru, millega olen hakkama saanud - sõitnud üksinda täiesti võõrasse miljonilinna, mille igapäevane kultuur on meie omale täiesti vastandlik. Kuigi kohalik eksootika ning rahvarõivais inimesed on väga ägedad, oli seda esimesel päeval minusugusele maailma mõistes väikelinnade kodanikule liiga palju. Tuhanded inimesed tänavatel siiberdamas, ülikaootiline liiklus + tuututamine ning keelebarjäär mõjusid väga väsitavalt ja frustreerivalt Ja LOOMULIKULT suutsin ma kesklinna pilvelõhkujate vahele ära eksida ja MUIDUGI oli telefon just siis tühjaks saanud!  Siin on tänavad nummerdatud kvartalite kaupa (nt calle 23 de Achumani etc). Kõik oleks väga lihtne, kui nad viitsiksid tänavanurkadele numbrid paigutada ja üldse maju rohkem nummerdada. Tegelikult pole ma siiani kesklinna-mölluga ära harjunud, aga õnneks on kaasvabatahtlikud ja võõrustajapere väga toetavad. 

Ma ei taha olla viriseja, kuid panen siia tähelepanekud, mis mulle kohaliku kultuuri juures esimestel päevadel vastu hakkasid ja koguni hirmutasid

1. EL TRAFICO ES MUY LOCO!!!! Ehk siis, liiklus on täiesti hullumeelne. Ülekäiguradasid ei eksisteeri, samuti suhtutakse valgusfooridesse üsna ükskõikselt. Bussijuhid teevad vormelisõitjatelegi silmad ette ja sõiduradu vahetatakse nagu jumal juhatab. Muuhulgas puuduvad siin bussipeatused ja suured bussid-trollid. Minibussid ja marsruuttaksod peatuvad seal, kus oma suva järgi käe tõstad. See oleks okei, kui oled mõnes väiksemas linnas, kuid tuletan siinkohal meelde, et La Pazis elab kokku 4 miljonit inimest (koos eeslinnade ja muu sellisega). Ma ei julge tänavaid üksinda ületada, vaid haakun teedeületajate-kambale sappa ja siis silkan üle tee, kuid suuri ristmikke ei julge ma ka sel viisil ületada. Näiteks pidin eile bussijaamas teiste vabatahtlikega kokku saama, kuid bussijaama ees oli hiiglaslik ringristmik, mida inimesed ületasid südamerahus oma suva järgi. Mina sinna liikluskeerisesse minna ei julgenud, mistõttu helistasin kaasvabatahtlikule ja ütlesin nii muuseas, et jou, saame ikka veits eemal kokku. Ma ei VINGU ENAM KUNAGIII Pärnu maantee ummikute üle, rääkimata veel Riiamäest:)

2. Mulle tundub, et siinsed inimesed ei viitsi või ei taha asju organiseerida. Näiteks polnud mul enne esimest proovipäeva aimugi oma töökohustustest, muuhulgas kus midagi toimub ning mis minust üldse edasi saab. Igasugu olmelistest tööasjadest saan teada pooljuhuslikult või viimasel hetkel. Kõik on väga spontaanne ja keegi ei tee plaane ette, kuid mulle ikka meeldiks teada, mitme tunni pärast peaksin kusagile minema. Kui kurtsin oma mure Mijailile, ütles ta: "Aga noh, sa saad ju asjadest mingil hetkel ikka teada, nii et ära põe!". Ja loomulikult lõunamaadele omane hilinemine! Tegemist pole akadeemilise veerandtunniga, vaid tunni-pooleteiseste hilinemistega, mis on täiesti normaalne! Näiteks jõudsime Global Village'le pooletunnise hilinemisega, kuid tüübid polnud alustanud isegi paviljonide ettevalmistamisega :) Üritus hilines 1h 45 min ja keegi ei teinud teist nägugi. Üldse on siin organistatoorne pool suht lappes, nii et näiteks PÖFF toimis selle kõrval nagu saksa kellavärk

3. Veel ei ole ma harjunud olukorraga, kui üritustel formaadis "üks räägib ja teised kuulavad", räägivad kõik ja mitte keegi ei kuula. Näiteks kui lastekodu juhataja tutvustas mind ja teisi vabatahtlikke lastele, siis mõni põnn veeretas end põrandal, teised mängisid kulli, kolmas niisama patras. Juhataja ei teinud teist nägugi ja ei hüüdnud näiteks "Silencio!" või midagi. Sama oli Global Village infotunni ajal - AIESECI president seletas pikalt-laialt, kuid keegi ei viitsinud kuulata - kes mängis telefonist muusikat, kes ajas naabritega valjuhäälselt juttu või leidis endale muud käepärast tegevust. Olukordade kontrollimist olen seni näinud vaid 2 korda. Esimesel korral sekkus lastekodu õpetaja mingisse mängu, kus üks väikemees tahtis teisel pead kõrvupidi otsast rebida. Teisel korral olin ise korravalvur, sest üks neljaastane kallas endale guašipurgi sisu viinapitsi kombel sisse. Põngerjas ise oli muidugi rahul, punane värv suu ümber nagu vampiiril. Need  viimased 2 punkti ei ole argielus esmatähtsad, kuid muutuvad vägagi segavateks, kui püüad suures võõras linnas hakkama saada.

Kõik mu kaasvabatahtlikud on lõunaameeriklased, mistõttu esimestel päevadel oli natuke (sõna otseses mõttes) valge varese tunne, sest vestlus käib ju hispaania keeles. See on natuke kurb, sest osadest naljadest jään ma ju ilma. Samas on nädalaga minu hispaania keel vägagi soravaks läinud. Kõige enam saan läbi brasiillastega (Barbara, Larissa ja Gabriel), sest nemad ei räägi ka vabalt hispaania keelt ja nad on väääga lahedad. Kahjuks sõidavad nad juba homme ära, sest nende vahetus sai läbi. Siis on meil veel kaks tüdrukut Colombiast (Lina ja Mari), üks tüdruk Tšiilist (Melissa) ning mõned boliivlased ka. Tüdrukud ütlesid eile, et kuigi ma räägin hispaania keelt natuke vigaselt ja sõnavara on väike, ei ole mul üldse aktsenti ning intonatsioon on täiesti tõetruu. Kes hispaania keelega kokku puutunud, teab, et küsilausete lõpp tõuseb paari  oktavi võrra ja igast häälikust peab kirge kostma:). Paljud on kuulnud, et mõnikord on mul kohatult kõva hääl ja üldse kipun valjusti rääkima. Peaaegu 25 aastat manitsusi stiilis "võta vaiksemalt ja ära karju" - LÕPUKS OMETI olen leidnud kamba, kus saan südamerahus röökida, sest siin räägivad kõik veel kõvemini kui mina. Samuti meeldib mulle kätega rääkida ja hilineda ka. Nii et võibolla kunagi üle-üle-eelmises elus olingi lõunaameeriklane.

Barbara Brasiiliast. Pildi tegi üks fotograafiahuviline lastekoduplika, aga kahjuks jäi sõrm ka pildile.

Gabriel Brasiiliast koos väikese sõbraga. 

Tegelikult on La Pazis ühistranspordiga tore sõita, kuigi alguses ei saanud ma üldse süsteemile pihta. Minibussid on täis cholitasid (traditsiooniliste indiaanirõivastega naisterahvaid), kellel on alati miljon kompsu ja sageli ka beebi seljas. Vahva on see, et ühistransporti sisenedes alati teretatakse - alguses oli see võõras, kuid nüüd ütlen minagi bussi sisenedes vastavalt kellaajale "Buenas dias" või "Buenas tardes". Ja kui tahad järgmise nurga peal peatust, tuleb hüüda üle bussi "En la esquina, por favor!". Inimesed ühistranspordis ja mujal on väga armsad ja aitavad mind hea meelega. Kusagilt reisiraamatust jäi silma, et cholitad pole eriti sõbralikud, aga minul on ainult toredad kogemused nendega. Üldiselt on siin sama turvaline nagu igas teises suurlinnas, ainult El Alto (ehk lennujaamalinna) kant on ohtlik ja vaene. Pigem on probleemiks segane (liiklus)korraldus ja suured rahvamassid, kus taskuvarastel on lihtne tegutseda. Üleeile varastati minibussis brasiilia tšiki mobla ära, näiteks.

Killuke hipsterikööki boliivias. Topsis on õlis röstitud lillkapsalehed ja purgis orgaaniline kurgilimonaad. Selle restorani omanik on rootslane, mida on näha ka sisekujundusest. Kahjuks on ka hinnad rootsipärased :(

Boliivia indie-muusika on üllatavalt äge(sheerin seda varsti). Ning Mijailile ja ta sõpradele läksid peale meie NOEP ja Draakonipoisid. Mijail lisas NOEPi isegi oma autoga-sõitmise playlisti. Paljud USA ja Briti artisitid on oma muusikavideod just Boliivias filminud. Panen siia ühe, mis on üles võetud El Altos.