Maagiline realism, ptk 1

(alljärgnev tekst on kirjutatud lennul Madrid-Lima)
Heijou ja jeijou, ma sõidan Boliiviasse, täpsemalt pealinna La Paz'i (tegelikult on Boliivial teine pealinn veel, aga see on hetkel ebaoluline). Tegemist on minu seni kõige pikema reisiga, sh esimene üle ookeani ja esimene allpoole ekvaatorit. Reis Boliiviasse kestab 26 h ja kui sisse arvestada ka laevasõit Helsingisse + seal päevakese nautimine, tuleb kokku 35h. Tallinn-Helsingi-Madrid-Lima-La Paz. Tegelikult olen Lõuna-Ameerikasse kügelenud minna juba alates keskkooli viimasest klassist. Mõnikord ei teagi, mis mingi koha juures tõmbab. Tundmatus ja salapära, näiteks? Arvestatava mõjutuse andis film "The Motorcycle Diaries" - see räägib Che Guevara nooruspõlve road-tripist läbi Lõuna-Ameerika. See reis muutis teda täielikult ja kujundaski temast sellise revolutsionääri, nagu tänapäeval teda tuntakse. Soovitan soojalt vaadata või näiteks raamatut lugeda - keda vähegi huvitab, saab teada, mis on selle hipsteriteplakatitel tolkneva näo taga tegelikult.
Miks La Paz ja Boliivia? Algul oli plaan minna muidugi mõnda lihtsamasse ja euroopalikumasse (ja statistika järgi ohutumasse) Südamerika riiki, aga noh, vahele tuli igasugu takistusi. Niisiis valisin hoopis Boliivia - kõige kõrgema, kõige rikkalikuma indiaanikultuuriga, kõige salapärasema ja tundmatuma koha - ühesõnaga kõige-kõige Lõuna-Ameerikalikuma riigi, mis maakerale on eales paigutatud. Näiteks on Boliivial indiaanlasest president ja 60% elanikest on indiaanlased. Paljud neist hispaania keelt ei räägigi, nii et mul on võimalus õppida näiteks ketšua ja guarani keeli. Mind ootab vabatahtlik teenistus laste päevakodudes, mis valitsuse poolt rahastatud. Hispaania keelt, muide, räägin väga halvasti ja kange eesti aktsendiga. Reisikaaslasi mul pole, kuid kohapeal võtavad vastu ja hoolitsevad minu eest boliivia tudengid. Facebooki vestluste järgi ootavad nad mind juba väga. Nii et igav ilmselt ei hakka.
Kõige rohkem kardan õhupuudust, sest El Alto lennujaam on kõrgeim maailmas (4000 m merepinnast) ja La Paz on 3500-3600 m merepinnast. Nii et hapnikku saab olema vähe, kuid selle vastu pidavat aitama kokalehtedest valmistatud tee ja spetsiaalsed pillid. 

Reis algas juba 15.01 kell 5.45 hommikul, sest pool 8 sõitis laev Helsingisse, et sealt Vantaa lennujaama minna. Aega oli palju, mistõttu jalutasin Helsingis näiteks rõivaärides ja linna vahel ringi. Oli üliilus sädelev talveilm ja isegi natuke kahju hakkas, et ilusa talve ja rahulike koduste soomlaste keskelt minema sõidan. Aitasin emmel Ikeast küünlaid valida, ja isegi selle toimingu juures algas iga mu lause sõndega "Aga Boliivias..." või "Mis sa arvad, kas Boliivias...". Umbes selliste lausetega olen tüüdanud viimased kuu aega kõiki, keda tunnen. Nii et Madridi lennukisse istudes olid päriselt liblikad kõhus, sest viimaks ometiiii on mul jõudu jaksu tahtmist oma nahk Lõuna-Ameerikasse vedada.

Madridi lennujaamas sõin sajakroonise pitsalõigu ja jõin sama kalli tassi lattet. Hilisõhtuks olin vähem kui ööpäevaga grungehipistunud. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik lennureisidel juuksed nii kähku rasvaseks ja nägu nii loppi saada? Ajaa, siin lennujaamas oli täiesti eraldi terminal Lõuna-Ameerika lendude jaoks, kuhu pääseb maa-aluse raudteega. Vaateplatvormil oli seks puhuks ka kihvt indiaanlase-teemaline seinapaneel. Lend Limasse hilines ligi 2 tundi ja see tekitas minus kergekujulist paanikat, sest hiljem Lima lennujaamas jääb vaid pool tundi La Pazi lennule tõttamiseks. Mingil saksa perekonnal viskas ootamine juba õige ruttu kopa ette, mistap kougiti kohvrist välja veinid ja hakati jooma, kusjuures lennukisse mindi juba tuikudes (wtf, kes viiks Lõuna-Ameerikasse veine üldse??). Lend ise oli mõnus, sest mind toideti ja joodeti koguni kaks korda ja üldse magasin ma 10 h nagu miška. Minu kõrval istuv peruu vanaproua pidas mind vist sakslaseks, sest pöördus mu poole ainult saksa keeles. Kuna istusin akna all, nägin uduselt ka brasiilia vihmametsi (sellest sain aru seetõttu, et lennukis olev ekraan näitas pidevalt lennuki asukohta). Ja maandudes oli samuti tore vaade Peruu mägedele. 

(järgnevad read on kirjutatud minu teise päeva õhtul La Pazis)

Lima lennujaam oli linnulennult vaadates üsna robusta ja kulunud. Kuigi lennujaam ise seest puhas ja ilus, märkasin ka kahte narkarit ringi jalutamas (kes nad tranfeeritsooni lasi ja miks??). Lennul La Pazi  olin küll vist ainus mitte-hispaaniakeelne inimene. La Pazi lennujaam nägi välja nagu seriaalist ENSV, vähemalt passikontrollimise koridor. Morni olemisega indiaanlasevälimusega härra ei pööranud tähelepanu mu hoolikalt vormistatud reisidokumentidele, vaid hoopis reisikohvrile ja suveniiridele - ta lausa nuusutas mu Rehe rukkileiva ja kamajahu pakikesi. Ei aidanud ka mu vigane hispaaniakeelne selgitus, et tegu on söödavate asjdega. 

See-eest oli boliivlaste vastuvõtt imearmas! Vist enam vähem kogu AIESEC La Pazi komitee oli mind vastu võtmas ning kohe anti närmiseks üks kokaleht (kõrgusehaiguse vältimiseks). Lennujaam ise asub El Alto nimelises linnas, kus elanikkond on võrdlemisi vaene ja kuritegevuse tase on kõrge. Tänavad olid paksult rahvast täis ning kõikjal jalutasid cholitad - traditsioonilistes indiaani rahvarõivastes naised.
Edasi sõidutati mind mu võõrustajaperekonna juurde. Mind võttis enda hoole alla Mijaili-nimeline noormees, kes ühtlasi sõidutas mind lennujaamast koju. Terve teekond oli nagu maagiline realism  - kõik tundus enamgi ladina-ameerikam kui olin raamatutest ja filmidest näinud. Pea käis ringi nii õhupuudusest kui uutest elamustest ja nähes traditsioonilistes indiaanlasterõivastes inimeste osakaalu, pidin koguni silmi hõõruma - on see unes või ilmsi??
Mijail elab väärikas ja uhkes linnaosas - Achumanis, mis asub Lõunatsoonis. Mul vajus karp lahti, kui oma tulevast tuba nägin - see on suure printsessivoodi ja lühtriga keskmisest suurem tuba, mille juurde kuulub isiklik diskohalli-suurune vannituba koos mullivanniga! Ning neil käib kord nädalas koduabiline - väärikas indiaanlasest proua. Mijailil on palju sugulasi kes kõik elavad ühe katuse all ning kahjuks või õnneks inglise keelt ei räägi.  Kojujõudmise hetkeks oli kõrgusehaigus kogu täiega mõjunud, sest pea käis ringi ja põrand kõikus jalge all ja üldse oli kuidagi purjus tunne. Kuigi tarbisin hoolikalt kokalehtedest teed, kestis naljakas tunne õhtuni välja. 

Siis läksime Mijaili ja teiste tudengitega sööma, kus anti mulle kiire ja põnev ülevaade Boliivias toimuvast. Selgitati, et siinne ühiskond koosneb kolmest klassist, kusjuures kõik elavad kindlates linnajagudes: esiteks on nn rikaste klass Highon jailon, kuhu kuulub ka mu võõrustajapere. Siis on keskklass, kuhu kuuluvad euroopa mõistes vaesemad inimesed. Ja siis on päris vaesed, kuhu kahjuks kuulub palju põlisindiaanlasi. Öeldi, et iga normaalse rikka majapidamisega perekond aitab alati võimaluse korral vaeseid. "You don't have to be asshole and wealthy at the same time", seletati mulle. Ning tõesti - igal võimalusel annavad mu võõrustajad kerjustele raha ning poetavad mõne lahke sõna. Samuti pooldavad nad indiaanlasest presidenti Evo Moralest, kellel olid alguses ilusad ideed vaesust vähendada ja põliselanike olukorda parandada, kuid kes praegu tegelevat rohkem rahadega sahkerdamisega. Võõrustajaperega vedas tõeliselt - ma ei ole taolist külalislahkust isegi unes näinud, kusjuures tegu on väga-väga sümpaatsete ja meeldivate inimestega. 

Ahjaa - esimese asjana tahtsin muidugi dollarid bolivianode vastu vahetada, kuid oh häda - kõik valuutavahetuspunktid olid juba kinni. Kuid kohalikud teadsid lahendust, mille peale mul vajus jälle suu ammuli lahti: Mijail ulatas juhiistmelt käe koos dollaritega autoaknast välja ühele vaese välimusega tädile, kes ulatas vastava koguse bolivianosid vastu. Selgitati, et selline teguviis on 2in1 - saad aidata vaeseid ning ühtlasi kiirelt ja käbens valuutat vahetada. Dollar olevat hinnaline kraam siinmail. 

Täna oli pühapäev ning boliivlastel on traditsioon koguda perekond kokku ning teha ühine väljasõit. Niisiis koguti kokku emad-isad-tädid-vanaemad ning sõitsime üheskoos linnast välja ühte mägikülla traditsioonilisse Boliivia restorani, kuhu ükski turist vist pole sattunud. Toiduportsud olid nii suured, et mul kulub kogu roa ärasöömiseks ilmselt veel 2 päeva. Pühapäeva puhul olid restoranis ka rahvatantsijad. Ühel hetkel jooksid nad lavalt alla ning palusid inimesi restoranilaudadest tantsule. Kuna tolles turistivabas restoranis nägin võrdlemisi tulnukas välja, paluti ilmselgelt ka mind tantsule. "Ohsamumeie", mõtlesin lavale kalpsates. Kuigi tantsutuur kestis umbes paar minutit, oli mul tunne nagu oleksin just täistempoga terve maratoni jooksnud - ligi pool tundi pidin hingeldama.  Lisasin postituse lõppu ka video :)

Siinne toit vajab eraldi postitust, sest see on imehea ja täiesti senitundmatute maitsetega. Võtame näiteks mahlad: kõik kohvikud pakuvad värskelt pressitud jooke puuviljadest, mille nime polnud ma varem uneski kuulnud. Seni proovitud mahladest on mu lemmikuks tumbo-mahl (jah, tumbo on üks puuvili, mis maitseb nagu segu apelsinist ja kookosest :)). Lisaks pakutakse igas söögikohas saltaña'sid Need on kõvast taignast ja väga maitsva sisuga ümmargused pirukakesed (minu senine lemmik Rimi spinatirull pole isegi võrreldav!). Täna sõin restoranis üht natuke naljakat sojatoodet, mille nime ma ei mäletagi. Selle juurde serveeriti küpsetatud maisi ja banaani ja pataate. Ma hiljem kirjutan toidust rohkem, sest nagu mulle täna öeldi, on alles mu toiduteekond alles alguses. Muide, Eestis jõin seni kohvi AINULT suhkruga ja olin veendunud, et teisiti ei saagi mitte kunagi. Aga siinne kohv on nii pehme ja mõnusa maitsega, et suhkrut pole vajagi. "See on kohvi solkimine", öeldi mulle. Kuna tegemist on ilmselgelt parima kohviga, mida olen eales joonud, toon rekkatäie kohvi suveniirideks. 
Boliivia on Eestis täiesti underrated veinimaa, sest ma ei ole Boliivia kirjaga veinipudeli varjugi näinud. Kui ma küsisin, et kas neil veine ka tehakse, siis vaadati mind natuke haavunud nägudega. "Si, como no!?!?!", vastati. Proovisin üht valget veini, mis ilmselt on TOP 5 seas senistest veinielamustest. Nii et kui kohvrisse mahub, toon kaasa. Õllega on lood kehvemad - mulle serveeriti üht õlpat, mis kuulutati universumi parimaks, kuid maitses nagu tavaline Saku Originaal (ma muidugi ei öelnud seda neile). Samas, võib-olla olen kodumaiste gurmeeõlledega liiga ära hellitatud, et lihtsaid maitseid nautida. Üldiselt siin väga viina visata ei saagi, sest juba paarist õllelonksust jäin õhupuuduse tõttu plaksti švipsi. See muudab reede õhtud muidugi oluliselt odavamaks :). 
Kuigi asun umbes täpselt 3500 m kõrgusel, ei ole siin sugugi külm. Vastupidi - ma tahaks lühikeste pükste ja topiga uksest välja tormata, kuid sellist riietumisstiili pole ma täheldanud. Kuna olen niigi silmapaistev, on riietumisega kaasnev lisatähelepanu viimane, mida ihkan. Muidu on päeval ca 20-22 kraadi, kusjuures päike on päris kõrvetav. Ja ma ei saa aru, miks näitavad Euroopa ilmateated La Pazis pidevat äikesetormi??? Ma olen ainult paar korda tibutamist tundnud. Üldiselt on praegu täiesti keskmine Eesti suveilm - kiiresti vahelduv pilvisus, kohati vihma ja päikest ka. 


Panen siia ka pilte - nende kvaliteet pole kuigi hea, sest on tehtud telefoniga. Filmikaameraga tehtud fotod saavad nähtavaks alles pärast reisi :)

Minu võõrustajaperel on 3 koera ja kõik on varjupaigast võetud. Pildil on mu lemmikkuts :)

Ja siin on video minu 1 minuti kuulusest Boliivia mägiküla restoranis. Vabandan jama kvaliteedi pärast aga ma ei oska paremini. Kuna hapnikku nappis, lõõtsutasin pärast tantsutuuri pool tundi ja tunne oli nagu maratonijooksjal pärast võistluse lõppu!

Ma ei jaksa enam rohkem lobiseda. Varsti kirjutan oma esimestest raskustest ja kultuurišokist, mis täna (ehk siis esmaspäeval) ilmnesid. Ja muidugi ka lastest ja vabatahtlikust tööst.