Üritus toimus väljakul nimega Plaza Vicentenario, mis on kesklinna üks käidavamaid kohti ja täidab enam-vähem Tammsaare pargi funktsiooni (aga on puhtam ja palmidega!). Peale meie olid kohal ka igasugu muud tudengiorganisatsioonid ja kohale olid toodud ka mikrofonid ja päevajuhid. Kuna väljaku lähedal asuvad nii ülikool kui ka mitmed riigiasutused, külastasid minu lauakest paljud tudengid ja ametnikud. Osutusin üüratult populaarseks ja sain 3 tundi Eestist jahvatada ja toite tutvustada. Minu kõrval seisnud Melissa Tšiilist ei saanudki väga oma asjadest rääkida, sest pidi pidevalt mulle tõlgiks olema.
Siinne vanem põlvkond ei tea Eestist midagi - isegi mu võõrustajapere liikmed ei ole õieti aru saanud, mis maalane ma olen, kuigi olen korduvalt Eestit maininud. "Kas Sloveenias tangot ka tantsitakse" või "Kas see puuvili Tšehhis ka kasvab" või "Kuidas Poola keeles seda öeldakse?", küsitakse muudkui. Nii et puhta pudru ja kapsad. Samas, Global Village'l küsisid keskealised ja vanemad inimesed asjalikke küsimusi, näiteks "kas Eesti on Schengeni riik?" või "Mitu aastat on teil eurod juba kasutusel olnud?". Üks väärikas vanahärra küsis järjest umbes 10 küsimust Eesti poliitika ja majanduse kohta. Küsimused läksid nii keeruliseks, et pidin Google'i appi võtma, sest ma ei oska peast öelda näiteks viimaste aegade SKP'd. Noorem põlvkond teadis Eestist rohkem, sest nii mõnegi tuttava-tuttava tuttav on Eestis käinud. Üks noormees oli olnud Poolas vahetusõpilane ja kohanud seal teisigi eestlasi. Pärast pikka vestlust leidsime, et tegelikult on praegu Euroopa kõige kihvtimad riigid Baltimaad, Poola ja Ungari. Mitu korda küsiti ka Eesti ülikoolide kohta ja et kui lihtne on sinna välistudengiks minna. Ma vastasin, et vähemalt Tartus on küll õige mitu lõunaameeriklast, nii et tulge aga. Traditsioonilisi "Nii et pmst olete Venemaa ja räägite vene keelt jah" küsimusi ei tulnudki - see on rohkem ameeriklaste ja lääneeurooplaste võimalus "teadmisi näidata". Eesti lipu taustal taheti minuga ka selfiesid teha, seega päris kuulsuse tunne oli kohe.
Eesti toit (peale kange sinepi) söödi Global Villagel viimse raasuni ära. Kiluvõikud musta seemneleivaga ja kamajook maitsesid kõigile just omapära tõttu.. Osadel tulid sinepist pisarad silma, teised ütlesid, et paremat vürtsi annab ikka otsida. Eriline lemmik oli Vana Tallinn. Üks noormees ütles, et reisiks Tallinnasse ainult selle likööri pärast.
Pärast vestlusi boliivlastega olen leidnud, Eestil ja Boliivial on 3 ühist asja.
1. RAHVARÕIVASTE MUSTRID! Juba enne reisi avastasin, et meie mustrid on boliivia omadega üllatavalt sarnased. Samuti moodustavad siin etnoteemalised riided ja ehted lõviosa suveniiridest, nagu meilgi. Ülemisel pildil on boliivlaste rahvamustrid, all meie omad - mina näen küll sarnasust.
2. Pärimuskultuuri ja ebausu kummardamine. Nagu eestlastele, meeldib ka boliivlastele igasugu kummituslugusid rääkida ja vaimudesse uskuda (siin on ka päris ägedad kummituslegendid, aga nendest mõni teine kord). Tõsi, Eestis ei näe linnapeal massiliselt rahvariietes inimesi kõndimas, kuid Laulu- ja tantsupidu teeb selle tasa. Igasugune etnosugemetega (pop)muusika on siin moes ning muusikavideotes leidub folklooritemaatikat. Samuti miksitakse omavahel etno-asju ja noortepäraseid trende. Näiteks ostsin endale eile cholitaga särgi:
3. Boliivia president Evo Morales on täiega Savisaar. Aegade alguses meeldis ta kõigile ning tegi tõesti head tööd, sest tema reformid vähendasid vaesust ja kuritegevust. Praegu tegeleb ta rohkem rahade sahkerdamise ja laiamisega, kui riigi olukorra parandamisega. Presidendi praegune valijaskond koosneb vanematest, vaesematest ja harimata inimestest, kes lähevad osava propaganda lõksu. Samuti katab tema valitsus 60% riigi ühistranspordi kuludest ja kõik kohad on tema pilte ning valimispropagandat täis. Tuleb kuidagi tuttav ette? :)
Tänaseks on mul naljakas mõelda, millised eelarvamused mul olid enne reisi turvalisuse ja La Pazi modernsuse kohta. Kesklinn ja nn uptown on nagu USA filmides, pilvelõhkujate ja palmidega (enne reisi veel mõtlesin, et huvitav, kas neil pangaautomaadid üldse on ja kas kaubanduskeskusi üldse eksisteerib - nii piinlik!). La Pazi kesklinnas (inim)röövi karta on umbes sama, kui karta, et Tallinnas on massiliselt vene maffiamehi, kes mustade autodega inimesi ära röövivad. Selles mõttes on hirmul tõesti suured silmad. Tõsi, El Altosse ja suure surnuaia juurde ei soovitata turistidel üksinda minna ning eeslinnad La Pazi ja El Alto vahel on samuti ebaturvalised. Näiteks läksime Tšiili Melissaga mingit linnaosa pildistama, sest marsaaknast nägime toredat koloniaalarhitektuuri. Kuid seal piirkonnas oli hoopis kõhedam olla kui kesklinnas või Achumanis (minu kodulinnaosas) - pidevalt oli tunne, et keegi jälgib sind ja kõhus oli kuidagi imelik, mistõttu ei tahtnudki seal enam olla. Pärast kuulsime, et see linnaosa on esimene lüli La Pazi ja El Alto vahel ja juba natuke ebaturvalisem koht. Seega, enne tundmatusse linnaossa minemist tuleb kohalike käest küsida, et mis värk on.
La Pazi vanalinn on väga mõnus - mitte eriti puhas, ilusate värviliste majadega ja hunnitu tänavakunstiga. Kahjuks ei saanud ma eriti ilusaid pilte, aga kuna käin seal niikuinii sageli, tulevad ükskord pildid ka. Vanalinnas asub La Pazi üks kuulsaimaid tõmbenumbreid - Nõidade turg. Peale käsitöö müüakse seal maagilisi esemeid - alates unenägude püüdjatest ja õnnetoovatest kujukestest, lõpetades erinevate võlupulbrite ja laamaloodetega. Boliivlastel on iidamast-aadamast traditsioon, et maja vundamendi alla pannakse laamaloode, sest see toob majale head õnne. Samuti müüdi seal mingite suurte lindude skelette. Osadesse kauplustesse sisse astudes läks pea uimaseks, sest võluaroomid hõljusid paksult õhus. Kuna Nõidade turg on kuulus üle terve maailma, oli see ka paras turistikas, sest kohalikke ma ei märganudki (peale kaupa müüvate cholitade). Igal pool laiutasid ka ingliskeelsed sildid, mis on La Pazis äärmiselt ebatavaline nähtus.
Terve jaanuarikuu vältab La Pazis üks maailma omapäraseimad laatasid nimega Alasitas. Seal müüakse miniversioone päriselus ihaldatavatest asjadest. Müügil on imetillukesed majakesed, nukukesed, autod ja rahatähed. Kõigepealt ostad turult omal valikul mingi asja, mida soovid endale reaalsesse ellu. Seejärel pühitseb müüja-šamaan selle oma väikese aroomidest lokkava lõkke kohal ära ning aasta jooksul peaks su soov täituma. Üks põhilisi müügiartikleid on väike keraamiline kukk, mille päriselu vaste üle ma tükk aega juurdlesin. Pärast sain teada, et see on seesamune, mis ka ingilise keeles kukk on :) Eile oli laada avapäev, mistõttu terve vanalinn oli paksult-paksult rahvast täis. Paistis lauspäike, sooja oli +34 C ning kõik tänavad olid paksu šamaanitossu täis, seega väga väsitav ja uimastav kogemus. Kuna laat vältab veel kuu aega, jõuan pilte teha ja miniasju osta.
Eile sõitsin esimest korda ka rippraudteel telefericoga. Kuna linnasisesed kõrgused on väga varieeruvad, teostas president 4 aastat tagasi suurprojekti, mille kõrval Tallinna tasuta ühistransport on köömes. Rippraudteed ühendavad linna eri kõrgusega piirkondi, kogu süsteem on viimase peal moodne ning gondlitasu on vaid 3(!) bolivianot. Gondlid liiguvad üsna kiiresti ja täidavad ühtlasi metroofunktsiooni, sest peatusi on kokku 10.
Nädalavahetusel tutvusin ka kohaliku indie-kultuuriga. Kes arvab, et Lõuna-Ameerikas kuulatakse ainult reggaetoni ja Jennifer Lopezi, on eksiteel, sest siin on indie-skeene täiesti olemas. Laupäeval külastasin siinset kord kuus toimuvat sariüritust, mis kontingendi ja tümpsu järgi meenutas kangesti meie Tiksi või mõnda Arhiivi pidu. Nii kihvtidele üritustele tavaturistid väga ei satugi - seega mul jällegi vedas hostiga, sest Mijail mängib taolistel pidudel plaate. Panen siia stiilinäite kohalikust hipsteribiidist, me gusta mucho. .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar