Fotojäädvustused 2

Reedel käisin koos Tšiili Melissa ja Brasiilia Larissaga (nimed riimuvad mõnusalt) vanalinna avastamas. Siin on pildid meie tegemistest.

 Need 3 pilti on tehtud Jaeni tänaval (Calle Jaen), mis on täis  koloniaalarhitektuuri, kunstigaleriisid ja -poode. Ühtlasi olevat see üks kummitusterohkematest paikadest La Pazis.

 Leidsime Calle Jaenilt kunstiateljee-galerii, mis kangesti meenutas Bernard Blacki raamatupoodi -  tolmustel riiulitel vedelesid lahtised suitsukonid ja riiulid tahtsid korrastamist. Muidu oli üsna hubane ja maalid meeldisid mulle ka väga.

Leid kunsti- ja suveniiripoest. Ma küll ei tea, kes sooviks Boliiviast Eesti või Soome lipuga patch'i osta, aga tore üllatus sellegipoolest.

Näide vanalinna arhitektuurist. Et näidata, kui suured on need aknad tegelikult, ronisin võrdluseks pildile.

 Vanadekodu vanalinnas. Pinkidel istuvad eakad onud ja tädid.

 Kui läksime vanalinnas juhusliku käigu alt läbi, leidsime ühe mahajäetud kiriku, kus aknad-uksed olid katki või laudadega kinni löödud. Mõni koht on selline, et tajud kummituste olemasolu, isegi kui ei näe neid - see oli üks neist.

Siis läksime lõunatama. 6 boliviano ehk ca 80 eurosendi eest saad supi, kukli ja limonaadi (põnev lisand muidugi supi kõrvale). Taolistes "säästusööklates" ei soovitata turistidel liha tellida, kuna tegu võib olla kahtlase kraamiga.  Muidugi leidub ka kallimaid ja väga palju kallimaid söögikohti, kus suurem toiduvalik ja natuke puhtam olemine.

Näide tüüpilise söökla letist, mille kohal mängib alati sahisev telekas.

Mina, taustaks kongressihoone ja cholita (ilmselt lastelastega). See pilt koos järgnevatega on tehtud Plaza Murillol, mis on vanalinna "keskväljak". Selle servas asuvad ka kongressihoone ja presidendi palee. Kõige tuvirohkem väljak, mida elu sees olen näinud!

 Melissa Tšiiilist (punase mütsiga) ja cholitad.

Presidendi palee ukseesine.

 Kongressihoone.

Pärast jalutuskäiku vanalinnas läksime kesklinnas asuvasse laste päevakeskusesse tööle. Seekord oli kavas paberist näpunukkude meisterdamine, et nendega hiljem nukuteatrit teha.  

Minu võõrustajapere koer Bellotta, kes armastab mu voodis tukkuda ja kellega käin sageli jalutamas. Nagu varasemas postituses öeldud, on ta varjupaigast päästetud. Välimust ja taiplikkust vaadates on tal üks (vana)vanem kindlasti bordercollie, teine on keegi niisama pontu.